Teisi aidates oleme ka ise hoitud
/ Autor: Peeter Paenurm / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 20. märts 2024 Nr 11 /
Aeg-ajalt mõni tuttav küsib, kas me oleme Eestis ikka kaitstud. Vastan rahulikult, et oleme küll. Meie hirm, masendus ja paanika on vajalik ainult idanaabrile. Aga nende teemade üle tasub ikka mõelda.
Nagu ristiinimene arvestab kord siit ilmast lahkumisega, nii on loogiline mõelda läbi ka toimimine võimalikus hädaolukorras, olgu see siis lumetorm, nädal ilma elektrita, mingi suurõnnetus või sõda. Ristiinimene usaldab Jumala hoidmist ja teeb omalt poolt, mis turvalisuseks ja rahuks võimalik.
Viimased aastad on tõstnud eestlaste kriisiteadlikkust ja ka kaitsetahet. Seda paraku läbi ebameeldivate kogemuste. Venemaa agressioon Ukrainas on kiskunud maski kergeusklikelt rahulootustelt ja kinnitanud Venemaa piiririikide elanike sisetunnet, et idanaaber pole aegade jooksul muutunud.
Soome on hea näide, kuidas talve- ja jätkusõja õppetundide varal on riik rahuajal tegelenud nii sõjalise kaitsevõime korraldamise kui ka elanikkonna turvalisusega. Põhjanaabrid on järjekindlalt ehitanud varjendeid, targalt arendanud taristut jms. Eestis oleme seni nendest teemadest mööda vaadanud. Loodetavasti leiame aega ja tarkust astuda vajalikke samme.
Eestlaste kaitsevalmiduse tõstmise nimel on Eesti teinud järjekindlalt tööd. Avaliku arvamuse ja riigikaitse uuringu 2023. a andmete järgi on sõjalise ohu korral valmis riiki kaitsma 64% eestimaalastest (kindlasti jah 34% ja pigem jah 30%, sh meeste puhul kokku isegi 73%).
Toon siia kõrvale ka Kaitseliidu näite. Kaitseministeeriumi kaitsetahte arendamise osakond koostöös Kaitseliiduga viis eelmise aasta sügisel Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmete hulgas läbi laiema küsitlusuuringu. Muuhulgas uuriti ka kaitsevalmidust.
Uuringu järgi on Eestile kallale tungimise korral valmis n-ö relva haarama 75% kaitseliitlastest ja 11% naiskodukaitsjatest, sõjalises kaitsetegevuses on valmis abistama veel vastavalt 17% ja 24%. Nemad koos kaitseväe ja liitlastega on päris arvestatav relvajõud.
Naiskodukaitsjate põhiosa – 54% – on valmis osalema mittesõjalises kaitsetegevuses. Nende üks olulisemaid tegevussuundi ongi elanikkonnakaitse, nt evakuatsiooni toetamine. Seejuures evakuatsioon ei ole ainult sõja teema, vaid tuleb päevakorda ka rahuajal võimalike muude kriiside ja suurõnnetuste puhul.
Eesti elanikkonnaga võrreldes on Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse organiseerunud ja riigikaitsele panustavate inimeste protsent tagasihoidlik, ometi jätkub neid inimesi igasse Maarjamaa linna ja valda. Nende organiseerituse, ettevalmistuse ja abiga saab arvestada. Nad ei ole kriitilises olukorras abi ootajad, vaid abi andjad. Vähemalt nad teavad, kellega koos ja kuidas probleeme lahendada.
Oleme ka oma peres mõelnud, missugune on meie kriisivalmidus. Kui elekter kaob mitmeks päevaks, siis vee, sooja ja toidu jaoks on meil plaanid olemas. Sõjaolukorras on minu tegutsemisplaan lihtne. Tean, et mind ootab määratud tööpost Kaitseliidus. Oma ülesannete täitmisel võin olla sihtmärk, aga samas olen ka pädevas, varustatud ja toetavas keskkonnas. Organisatsiooni kaudu teisi aidates olen ka ise hoitud. See põhimõte võiks töötada pereliikmetegi juures. Ka koguduses.
Kõik ei saa, suuda või taha osaleda sõjalise ohu korral riigikaitselises tegevuses. Hädaolukordades on väga oluline teadlikkus ja koostöö. Selles mõttes on ka kogudus selleks kogukonnaks, mis ühendab ja organiseerib inimesi ning suudab anda nii vaimulikku, hingelist kui materiaalset abi.
Eestlastena kipume usuteel rändama võimalikult omaette, kirik ja kodukogudus tundub paljudele liigselt dikteeriva institutsioonina. Loodan, et ärevad ajad aitavad inimestel näha usu ühendavat ja organiseerivat jõudu. Kirikus või kogudusemajas kokku saades sobib kristlastel arutada ka koguduse kriisiplaane, kuidas rakendada vajadusel hooneid, ruume, vahendeid ja inimesi – palve- ja abikäsi.
Peeter Paenurm
Kaitseliidu peakaplan
