Kuidas ma vaatan Jeesusele?

Suurel nädalal on põhjust mõelda ka sellele, kes olid need inimesed, kellega Jeesus oma kannatusteel kohtus. Võime küsida, kuidas ja mil viisil oleks mina vaadanud Jeesusele nii tema sissesõidul pühasse linna kui tema püha risti all. Vastused nendele küsimustele kõnelevad nii mõndagi meie usust ja vaimulikust suhtumisest ning eriti sellest, kui kaugel või lähedal oleme Jumalale, tema armule ja tõotustele.

Lugedes Jeesuse kannatuste kohta Uuest Testamendist, saab üsna selgeks, et teda oli Jeruusalemmas vastu võtmas inimesi, kes teda ei armastanud, mõistnud ega toetanud. Võiks isegi öelda, et seal oli inimesi, kes ootasid Jumala Poja surma. Õudne, kuid paraku tõsi.

Vaevalt et me kristlastena kuidagi selle kategooriaga suhestuksime, kuid ei maksa arvata, et  meie ühiskonnas pole inimesi, kes ei armastagi Jeesust, tema teid ja Jumala tahet. Tõsi, seda ei väljendata võib-olla nii reljeefselt, kui seda tegid omaaegsed variserid ja kirjatundjad, kuid teatav, vahel varjatum, vahel avalikum vaenulikkus Jumala suhtes pole meile sugugi võõras.

Üsna omane on see, et kui me kirikuna midagi soovime – ja ma ei pea silmas isegi kiriku konkreetset missiooni, vaid täiesti üldhumanistlikke arenduspüüdeid kas või hariduslikus valdkonnas –, siis on kohe jutt Eestis mitte eksisteerivast riigikirikust või kiriku ja riigi lahususest, nii et kiriku koht oleks parimal juhul kusagil ühiskonna äärealadel.

Mõeldes edasi, et mida need inimesed võisid tunda ja mõelda, kes kohtusid kannatava Jeesusega, siis ma arvan, et nende hulgas võis olla ilmselt ka leigeid ehk kogu toimuva suhtes neutraalseid inimesi. Kuigi kannatuslugudes otseselt sellisest rühmast juttu ei ole, on siiski põhjust arvata, et neid seal oli.

Kui Jeesusesse vaenulikult suhtuvate inimeste sümboliks võiks olla kirjatundja ja variser, siis ükskõikus, kordaminematus võiks olla kehastatud Rooma okupatsioonivägede sõduris. See pilt ei ole võib-olla otsene, sest sõdur on käsualune, kuid nende julmuses vaatab siiski vastu osavõtmatus ja ükskõiksus.

Kuidas on minuga, kuidas kirikuga, kuidas ühiskonnaga? Kas oleme ükskõiksed või osavõtlikud? Ilmselt sõltub päevast ja asjaoludest. Ent kutse on meile selge, kas olla kuum või siis külm, mitte aga leige ega jagada kõrvalseismise ja osavõtmatuse saatust.

Muidugi ei sööda suppi kuumalt ja vahel ongi võib-olla mõistlikum see söömata jätta, kuid kristlastena ei saa me minna mööda ega hoida suud suletuna, kui näeme ülekohut, rumalust või hoolimatust. Kiriku ja kristlastena on meil kutse märgata tänaseid Jeeriko teel röövituid ja maaslamajaid ning käituda paremini, kui seda suutsid tolle aja leviit või preester.

Lugedes veel Jeesuse kannatuspärimust saab meile selgeks, et teda saatis ja kohtas kindlasti inimesi, kes teda armastasid ning püüdsid teda järgida. Kui palju neid toona oli, seda on raske öelda, sama raske kui määratleda tõeliste kristlaste hulka tänases maailmas. Usume oma südames, et vaatamata oma poolikusele ja pattudele kuulume sellesse rühma ning lõpuks kuuluvad sellesse rühma ju kõik ristitud ja Jeesust uskuvad inimesed maailmas.

Ent tahan lõpuks veel tähelepanu juhtida asjaolule, et Jeesust võib ju uskuda ja järgida väga erineval viisil. Kui me heidame pilgu Jeesuse kaasaega ning tema jüngrite keskele, siis kipub paratamatult jääma mulje, et nii mõnigi neist nägi Jeesuses poliitilist Messiat ning selle maailma kordategijat. Iseendast ju arusaadav, aga paraku mitte reaalne ja Jeesuse kuulutusega kooskõlas olev.

Seepärast on põhjust meilgi endalt küsida, millisena näeme meie Jeesust. Millisena näeb teda meie tänane luterlik teoloogia? Kui palju on temasse tulnud poliitmessia ja eduteoloogia elemente? Kas usume, et Jeesus teeb siin maa peal kõik korda, toob rahu, õitsengu või turvalisuse? Või usume siiski, et tema annab meile oma armu ja Vaimu, et võiksime jääda vaatamata kõigele maisele kannatusele siiski püsima, ning kingib meile viimaks eluaseme oma riigis taevas.

Ove Sander

piiskop electus