Jeesus tõi maailma lunastuse

Armsad, käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus, vaid on
vana käsk, mis on teil olnud algusest peale. See vana käsk on sõna,
mida te olete kuulnud.
Kuid taas – käsk, millest ma teile kirjutan, on uus ning on
õige tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus
paistab juba.
Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on
siiani pimeduses.
Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole
pahanduseks.
Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses
ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.

Ma kirjutan teile, lapsed,
sest patud on teile andeks antud tema nime pärast.
Ma kirjutan teile, isad,
sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest.
Ma kirjutan teile, noored,
sest te olete ära võitnud kurja.
Ma olen kirjutanud teile, lapsed,
sest teie olete ära tundnud Isa.
Ma olen kirjutanud teile, isad,
sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest.
Ma olen kirjutanud teile, noored,
sest te olete tugevad
ja Jumala sõna püsib teis
ning te olete ära võitnud kurja.

Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi
armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.
Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja
elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.
Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist,
püsib igavesti.

1Jh 2:(7–11)12–17

Kui küsida, mis sellest tekstist meelde jäi, siis arvatavasti paar lõiku nagu armastuse valgus, vihkamise pimedus ja mõte: ärge armastage maailma (1Jh 2:15). Nendest lausetest on ammutanud endale õigustust maailmapõlgajad ning samas on taoline üleskutse ärritanud loodusesõpru.
Maailm ja maailmavaade võimaldavad inimesel toimuvaid sündmusi hinnata ja tegutseda sellest lähtuvalt. Igal inimesel on oma maailmapilt, kujutlus sellest, kuidas maailm on tekkinud ja kas inimene on loodusliku arengu ja töö tulemus või on ta Jumala loodud.
Tihti räägitakse eksisteerimise hirmust, see tähendab hirmu kogu maailma eksistentsi ja samas igapäevaelu ees. Neid hirme ei tohi samastada ega tõsta ühele tasemele. Me ei või öelda, et Jumal on loonud praeguse maailma- või ühiskonnakorra, vaatamata sellele, milline see parajasti on. Püüan nende kahe hirmu vahet selgitada lihtsa näite varal. Hirm külma ees on inimesele kaasa sündinud. Kartust, et tuleb külmetada, sest pole raha puude ostmiseks või küttearve maksmiseks, ei ole Jumal ometi loonud. Kuigi tihti väidame, et võitleme oma olemasolu eest, ei ole see väide alati õige. Inimene, kes püüab säilitada teatud elatustaset või seda tõsta, ei võitle oma olemasolu eest. Need kaks arusaama on mõttekas hoida teineteisest lahus. Me võitleme oma olemasolu eest, kui seda tingib erakorraline olukord.
Johannes ütleb: «Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!», teisisõnu: ärge armastage seda maailmakorda, see ei ole Jumala loodud. Alluge ülemusele, alluge järgmisele ülemusele, kummardage ja olge tänulikud, et teil on veel tööd. Kirjakoha selle ütlemise kohta soovitan teil leida ise.
Jeesuse tulek tähendab kohut selle korra üle: «Nüüd käib kohus sellesinase maailmakorra üle, nüüd kihutatakse välja sellesinase maailma vürst.» See vana kord ei kadunud hetkega, pigem oli Jeesuse tulek põhimõtteline otsus, nagu ütleb Paulus: «Praeguse maailma tegumood on möödumas.» See on õige ka siis, kui asjad on näiliselt edenenud teises suunas.
Meie elu siin maailmas on pidevas muutumises, alles mõni kuu tagasi vaatasime muretult sündmustele meist kaugemal. Praegu on meie hinges tekkinud ärevus: mis saab edasi, kuidas käitub meie suur naaber? Igapäevaelus vaevab meid teadmatus homse ja järgnevate päevade ees. Meie muretsemine ei muuda midagi. Igal päeval on omad mured, lootkem Issandale, tema kannab meid homsesse päeva. Võib tekkida mõte, et kui kõik elavad rikkuses ja mugavuses, siis võivad kõik olla tõeliselt õnnelikud. Teiselt poolt hävitab soovide pidev kasv varem või hiljem neile rajatud maailma.
Tulevase maailma alus on Jeesuse sõnades: «Ma annan teile uue käsu, armastage üksteist! Nõnda nagu mina olen armastanud, armastage teiegi üksteist.» Jeesus on maailma valgus. Kes järgneb talle, ei kõnni pimeduses, vaid tal on elu valgus. Mõõdupuuks on meie tegelik käitumine – kas armastame või vihkame oma venda, kas käime valguses või pimeduses. Sageli me ei mõista, et sõprus maailmaga tekitab vaenu Jumala vastu. Selle maailma kord on üles ehitatud himustamisele, soovile saada elust endale võimalikult suur tükk. Ahnitsemine ei tasu end ära, sest ka kättesaadu ei jää meie pärisosaks.
Evangelist Johannes kinnitab: «Me teame, et oleme siirdunud surmast ellu, sest me armastame vendi. Armsad, armastage üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja taipab Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole taibanud Jumalat, sest Jumal on armastus.» Jeesus ei toonud senisest paremat maailmakorda, vaid lunastuse. Kuidas võime mõista lunastust patu meelevallas, kas oma elu elades või lihtsalt oleskledes?
Toon ühe näite, et seda olukorda paremini mõista. Kui mees peab võtma kokku kogu oma jõu selleks, et suuta mööda minna kasiino uksest, siis kulub ta vaimujõud sedasorti eneseületamisele. Kasiino uksest võib mööda käia ka nõnda, et ei tule pähegi sinna sisse astuda, seega pole vajadust seda kiusatust võita. Ühe inimese puhul on uksest möödaminek suur saavutus, teisel ei tule mõttessegi ennast tubliks pidada, sest tal ei ole kunagi olnud kiusatust sisse astuda. Mida see meile näitab? Vaja on usku, usku Jumalasse.
Lunastus annab andeks. Himu jääb. Püha Vaimu abiga võib inimene sellest vabaneda, aga see on usus kasvamise tulemus. Kes tahab järgida tõde, teab, kui raske see on. Maailm võib meid kiita ja ülistada, samas ei tea ta meie probleemidest või vahel isegi meie langusest. Tõe armastaja on puhas leht enda arvates, Looja ees tunneb ta vajadust olla alandlik, sest Jumal näeb meie mõtteid juba enne, kui neist saavad teod.
Inimene, kes tahab armastada kogu loodut, kaasa arvatud neid, kes nimetavad end tema vaenlasteks, teab, kui raske on seda teha omal jõul. Temas peab kasvama usaldus ja alandlikkus Jumala vastu, siis kasvab ka armastus. Ükski ei suuda Jumalat näha palgest palgesse, kui temasse on jäänud kübekegi isekust. Kes tahab näha Jumalat, peab saama isetuks. Kas keegi julgeb selles tormidest vintsutatud maailmas väita: «Ma olen võitnud»? Jumal on meid kutsunud, mitte meie Jumalat. Jumal juhib maailma ja meid, mitte meie ise. Palume taevaselt Isalt mõistmist ja arukat käitumist kuni Jeesuse Kristuse taastulekuni.
Aamen.

Ants Kivilo,
Vändra koguduse õpetaja