Nädala ringvaade: Pühendumuse eeskuju
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 1. aprill 2009 Nr 13 /
Küllap on meie igaühe vastupanuvõime kriisile erinev. Laias laastus on ju kaks varianti. Tõenäoliselt on targem talle otsa vaadata, läbi ja üle elada ning siis ka midagi olukorra muutmiseks ette võtta.
Möödunud nädalal tõi üks seesugune kriis ligi 30 000 inimest Londoni tänavatele protestima peagi algava rahandusministrite G20 tippkohtumise vastu. Kriis energiamajanduses ja kliimatingimustes on toomas USA presidendi Barack Obama eestvõttel maailma suured selle kuu lõpul Washingtoni, et arutada, kuidas edasi minna. Inimesed võtavad midagi ette.
Meenub Henn Mikkin, hea õppejõud ülikooli päevilt, kes tegi toona meie meelest julge üldistuse – eesti inimene ei oska olla töötu. See mõte võib meid täna marru ajada. Aga tõetera siin on – võimalused on eelkõige meis endis kinni.
Juhtusin nädalavahetusel lugema Paul Claudeli mälestusi sellest ajast, kui ta 18aastase noorena tundis end kriisist puretuna ning jõulupühadeaegses kirikupingis leidis õhtupalvuse aegu halastava ja armastava Jumala. 24 aastat hiljem sai diplomaadist kirjanikul valmis «Maarja kuulutamine» nii, et ta sellega ka lõpuks ise enam-vähem rahule jäi.
Nüüdseks pea saja-aastane teos Lembit Petersoni interpretatsioonis sai tänavusel teatrikunsti aastaauhindade galal Rakveres rohkelt pärjatud. Ehk on see märkamise märk. Tunnustus tööle ühelt poolt. Tunnistus jäävatest väärtustest teisalt.
Postmodernistlik inimesekäsitlus on surunud eeskuju kui niisuguse pigem pedagoogika äärealadele. Julgen arvata, et head eeskuju on meile kõigile vaja. Eriti pühendunud eeskuju.
Mõnda aega tagasi ajasime Lembit Petersoniga juttu Tartu Maarja kogudusemajas, kuhu ta aasta isana oli tulnud omalt poolt andma abikätt ideele, et Maarja kirik saaks üles ehitatud. «Ma olen mõelnud ka veidi rahulikuma ameti peale,» ütles lavastaja toona, «ja õppinud puutööd tegema, kuid praegu ma tunnen, et minu kutsumus on teater, ja seni, kui mul midagi öelda on, tahaksin ka seda teha.»
Aastaid varem oli Lembit Petersoni ema Helga teinud otsuse jätta kõrvale omaenese teatritee ja keskenduda perekonnale. Need on pühendunud valikud, mis lisaks auhindadele pakuvad kaasamõtlemist ja eeskuju.
Mari Paenurm
toimetaja
