Laulupidu jääb kristlikuks. Aamen
/ Autor: Loone Ots / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 06. august 2025 Nr 27 digileht /
„Su üle Jumal valvaku, / mu armas isamaa! / Ta olgu sinu kaitseja / ja võtku rohkest õnnista …“ Selle ilmaliku, kuid nii palvelise laulu kandsid koorid ette esimesel üldlaulupeol 1869. Aegade vältel on seda laulupidudel lauldud küll spontaanse kavavälise ühisrõkatusena, küll otse ja ametlikult. On olnud aegu, mil ridagi Eesti Vabariigi hümni tekstiks ülendatud salmist toonuks kaasa vangikongi ja Siberi-sõidu.
Eestlane pöördub oma hümnis otse Jumala poole. Soomlane seda oma „Maamme“ laulus ei tee. Rootslanegi räägib ainult vabast vanast mägisest maast. Ainult meie otsenaaber Läti saadab hümnis Jumala poole samasuguse, tungivamagi palve, alustades: „Õnnista Lätimaad, Jumal, me kodumaad“. Kusjuures Leedu hümnis, hoolimata leedulaste kindlast katoliiklusest, ei ole taas Jumalat mainitud.
Me ei saa ega tohi lahutada eesti isamaalisuse juuri kristlusest.
Milleks need võrdlused? Võib-olla selleks, et ehk veidi meelevaldselt tõdeda: endise Liivimaa kubermangu rahvuslik ärkamine ja hilisem iseseisvumine on tõukunud sarnasest mõttemaailmast. Kristlikust keskkonnast, kus veel sündimata riigile, kuid siiski juba olemasolevale maale paluti Kõigekõrgema kaitset.
