Võimalik nii variserile kui tölnerile

Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.

Luuka evangeelium 18:9–14

Üks ilusamaid, hardamaid inimtegevuse ilminguid on palvetamine, palumine. Me pöördume Jumala poole ja esitame talle selle, mis on meie südames. Või palume midagi oma kaasteeliselt. Palve inimese suunas tähistab alati abivajadust ja tunnistamist, et ei saa ise toime.

Teiselt abi paluda tähendab ka lootust, et tema saab aidata. Palve Jumala poole on sageli segasem – kas ta kuuleb? Milline on õige palve? Mille eest peaksime paluma? Kas on midagi, mida palves esitada ei sobi või ei tohi? Neid küsimusi, mis inimese südames palve kohta võib esile tõusta, on veel palju enam.

Jeesus räägib palvetamisest, kord õpetab ta oma küsivatele jüngritele selgesõnalise palve, olen seda isegi õpetanud paljudel kordadel ja kinnitanud kahtlejaid – kui ei oska ega tea, milliste sõnadega palvetada, siis palu: Meie, Isa, kes Sa oled taevas ….  Päevast päeva seda palvet paludes oled ühel päeval valmis ka oma sõnadega Jumala poole pöörduma. Palve on kasvamine,  hingamine Jumalas, usaldus ja kuulmine.

Siin selles väga tuttavas loos on aga lugu huvitavam – kaks inimest lähevad Jeruusalemma templisse palvetama. Jeesus on oma lugudes napisõnaline, ta jagab seda, mis on oluline teada, ja paljut võime ise tema lugudesse juurde arutada.

Võime arvata, et kumbki meestest ei käinud seda teed esimest korda, pigem vähemalt variser võis templiteel olla iga päev korra või enamgi. Vagadus on variseri loomuses – pühaduses edeneda, kindlasti järgida pühitsuselu reegleid ja neid kohusetundlikult täita, hääl meelel ka pingutades pisut enam kui nõutud – tublidus täidab hinge uhkusega!

Jooksujalu pühakotta armsa Jumala ette – tänulik uhkus täidab hinge ja voolab sealt väljagi –, ma tõesti tänan Sind, Jumal … Olen olnud tubli, paastunud olen enam kui peab, kümnise tasunud ka kõigelt, ma tõesti olen õige, mingit süüd ega võlga enesel ei näe, puhas rõõm, et pole selline nagu patused inimesed. Ma pole nende sarnane, kes eksivad paljudes asjades, peaaegu kõiges, mis võimalik.

See teine mees, tölner, ei tunne end pühakojas kuigi kindlalt, ta ei võta tavapärast palveasendit, ei julge tõsta silmigi ülespoole ja pole tal ka midagi rõõmustavat Jumalale öelda, liig nutune on tema olukord Jumala ees – ole mulle armuline, Jumal!

Jeesus õpetab selles loos meid palvetama ja pöörab igapäevase elu pildikese pea peale – kumb neist palvetajatest saab, mida Jumalalt palub? Vaga jumalamees ja armutu mammona teenija? Jeesus ei julgusta meid mõtlema, et variser on tühja südamega silmakirjatseja ja tölner heatahtlik ärimees, kes korraks halvale teele pöördunud.

Selles loos pole variser eksija ja tölner kangelane. On kaks inimest, nende valikud, nende elu. Üks on oma südame pööranud Jumala poole ja püüdlikult selles suunas oma elus liikunud, rangelt järgides, et ei eksiks Jumala tahtmise vastu. See on ilus elu ja kindlasti on ta eeskujuks kaasteelistele.

Teine mees on valinud pigem materiaalse maailma teenimise, temagi on püüdlik oma tegemistes, Jumal pole tallegi tundmatu, aga pühas elus teda süüdistada ei saa, liiati – rahaga tegelemine on suur väljakutse igale inimesele, kuidas hoida oma süda ja käed puhtad. Maksukogujaid ei armastata niikuinii kusagil.

Püha ja patune üheskoos, vaatamas Jumala poole, hüüdmas oma palvet. Me inimestena võrdleme endid, juba lasteaias – vaata, tema sõi oma pudru ära, tee sina sama, sa ei taha ju olla kehvem! Koolide kohta koostame edetabeleid ja eksamitulemuste põhjal hindame koole ja laste haridust. Täiskasvanuid saadab sageli püüd elada naabrist veidigi paremini, hindamiseks siis välised vahendid, auto, kodumasinad, riided, ametikoht.

Tölneril on maist vara, elujärg ilus, variser jälle on paljudest püham. Aga siin siis on need inimesed Jumala ees ja pole mõtet võrrelda. Majad, autod, direktoritool muidugi ei maksa Jumala ees midagi, aga vaevas süda – see on Jumala ees avali ja saab toidetud armuga. Minu elus ei ole midagi head, täida Sina minu elu, puhasta mind ülekohtust, pühitse mind. Tõlner palub härdalt Jumalalt armu – seda ta saab!

Jumal ei võrdle mind sinuga ega temaga, ei koosta edetabeleid, ei tee märkmeid Exceli tabelis, ainult Jumal teeb patusest püha. On hea teada, et Jumal, meie taevane Isa Jeesuses Kristuses, võtab meid vastu sellisena, nagu oleme. Tõlner tunnistab, et on oma eluga sügavas patus ja vajab muutust – kasvamist Jumala poole, variser muutust ei vaja, kõik on temaga hästi.

Aga inimese, meie elu pole valmis, veel mitte, meil on alati inimestena vajadus kasvada Jumala poole. Vagadus on võimalus kasvada, muutuda. Jeesuse õpetus on erakordne, ta raputab meid välja, julgustab järele mõtlema, sügavamale vaatama, kõrvale jätma eelarvamused ja enesekindluse.

Ka väga tuttav lugu kõneleb taas – meeleparandus on võimalik nii variserile kui tölnerile.

Margit Lail

Kanepi koguduse õpetaja