Vaadake lilli, ütleb Jeesus

Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.

Matteuse evngeelium 6:25–34

Suve viimasel päeval lasin ma teedel end kaasa viia ja jõudsin põhjarannikule Valkla randa. Ma ei olnud seal kunagi käinud ja olin siiralt üllatunud, kui kaunis vaade mulle avanes: kahvatusinine taevas hõredate pilveribadega, tühi liivarand üksikute jalutajate ja paari jooksva koeraga, kärbsed vetikaräbalate kohal sumisemas ja valge purjekas siidsiledal merel. Pärastlõuna oli soe ja tuuletu, päike ei paistnud ja mändide all toimetavad sipelgad ei tulnud selle pealegi, et mu jalgu hammustada.

Oli nii loomulik võtta jalanõud jalast ning astuda aeglasi samme veepiiril kargetes lainetes. Kivikesed ergutasid taldu ja jahe vesi limpsas varbaid. Ühel hetkel istusin kõrgemale luitele vareskaerapuhmaste vahele ning vaatasin merele. Vaikne kohin ja kuskilt kaugemalt kostvad laste kilked olid ainsad hääled, silm ei peatunud õieti millelgi. Oli hetk, milles polnud ühtegi küsimust, muret ega tahtmist. Kõik oli just nii nagu peab. Oli püha hetk, vaevata päev.

Kui imeline oleks, kui saakski ühest sellisest hetkest teise elada! Aga suve järel tuleb sügis kütteperioodiga ja pühapäevale järgneb uus nädal uute küsimuste ja probleemidega. Iga järgnev päev on täis järjekordseid raputavaid uudiseid ja teateid. Vahest just sellises üleminekus helgelt muretuselt ootamatusi täis argipäeva kõlavad Jeesuse sõnad „ärge muretsege!” eriti kirkalt.

„Mis te muretsete?” küsib Jeesus ja toob näiteks lilled ja linnud. Need, kellel pole mitte midagi muud kui see, mida maa ja loodus annavad. Võib tunduda lausa eluvõõras, et Jeesus neid meile eeskujuks seab. Neil pole ju kinnisvara, laenusid või äriplaane ja lepinguid või krediitkaarte ja arveid maksta. Äkki ongi need sõnad tänapäeva elukorralduse jaoks liialt vananenud ja võiksime nad leebelt naeratades kõrvale jätta kui kauni näite retoorikast, mis meile enam ei sobi? Oleme ju näinud ikaldunud viljasaake ja nälga ja külma surnud linnukesi – mis eeskuju nad meile on?

Siiski on Jeesuse soovituses mitte homse pärast muretseda midagi, mis ei luba leebelt üleolev olla. Ta ei ütle meile, et olge naiivsed või laisad ja oodake, kuni teile leivatükk pihku pannakse. Küll ta teab, et lind on päev otsa liikvel, et elus püsida, ja et taimejuured võivad veeotsinguil ka kivist läbi murda. Jeesuse sõnade taga on midagi suuremat kui lihtsalt muretu teadmine, et homne ostukorv täidab ennast iseenesest. Ta tuletab meile meelde meie piire, nii võimete kui vajaduste piire.

Jah, me võime küll planeerida ja ette mõelda, ja peamegi, aga on viga anda oma kavatsustele kogu vägi. Homse päeva tõeline kulg ei ole meie kätes. Ootamatu kohtumine, valesti astutud samm või vihmasabingi võib kõike muuta ja hoolikalt tehtud plaan lendab laiali. Aga äkki ongi meile vaja rohkemate saavutuste asemel rohkem peatumisi, rohkem loodu imetlemist, rohkem aega üksteisega rahus rääkida?

Jah, me vajame siin põhjamaal elus püsimiseks tõesti üsna paljut, aga kas vajame kogu aeg suuremat, kallimat, paremat? Millal saab küllalt, millal on piisav? Ja mis saab sellest, mis me kokku kogume? Ja isegi siis, kui me oma elu ja harjumused kriitiliselt üle vaatame, ei taha ununeda kripeldav küsimus: mis saab siis, kui kõik, mis mul on, minu tahtest hoolimata laiali laguneb ja käest libiseb?

„Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”

Siin on juhtlõng ja meid turvaliselt teele saatev mõte. Küsi, mida taevane Isa sulle homseks valmis on pannud, mida ta sinult ootab, ja pea meeles, et pole mõtet olla nördinud, kui ei saanud seda, mida sina tahtsid. Kui palju kergem on hommikul ärgata ja päevale vastu astuda, kui oled juba otsustanud: mina ei ole enda karjane, Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Sellest, mis mul on ja mis mu kätte täna usaldatakse, piisab.

Üks kiriku töötegija jutustas: „Pidin minema sel päeval kodust kaugemale tööle. Tegin endale võileiva kaasa, sest ei teadnud, kus ma sel päeval lõunat süüa saaksin. Võileib valmis ja lauanurgale pandud, läksin hommikuste toimetustega edasi, kuni oli aeg autosse istuda ja teele minna.

Olin juba kodust kaugel, kui äkitselt tuli meelde, et lõunavõileib jäi kööki lauanurgale. Ohkega helistasin koju, et sinnajäänutele öelda, et nad võivad mu võileiva ära süüa. Leppisin vaikselt teadmisega, et täna tuleb vähemaga läbi ajada.

Kui kohale jõudsin, tuli kohalik õpetaja mulle vastu taldrikutäie pannkookidega ja ütles, et nende peres olid need hommikul üle jäänud ja ta mõtles, et oleks hea jagada.”

Jah, las homne muretseb ise enda eest.

Kristi Sääsk

Koeru ja Anna koguduse õpetaja