Tänapäevasest luterlikust piiblimõistmisest
SUUR LUGU
/ Autor: Jaan Lahe / Rubriik: Piibel, Uudised / Number: 26. november 2025 Nr 43 /
Käesoleval aastal on pühendatud kirikus palju tähelepanu luterlikule piiblimõistmisele. Hiljuti käsitleti seda teemat piiskopkondade sinoditel ning peatselt tutvustatakse seda ka Tartu Ülikoolis toimuval konverentsil.
Käesolev artikkel püüab olla abimaterjaliks selle teema kohta ja võtta lühidalt kokku tänapäevase luterliku piiblimõistmise olulisemad põhimõtted ja väljakutsed.
Luterliku piiblimõistmise ajalooline algus
Luterliku reformatsiooni seos Piibliga on antud juba reformatsiooni algataja isikus. Kuigi paljud meetodid ja ka küsimuseasetused Piibli uurimises on kerkinud esile alles 17.–19. sajandil, on Piiblit uuritud, õpitud ja õpetatud juba alates ristiusu esimestest sajanditest.
Ajal, mil Martin Luther elas ja tegutses, toimus intensiivne töö Uue Testamendi kreekakeelsete käsikirjadega. Renessansiaegsed õpetlased Gianozzo Manetti, Lorenzo Valla jt olid veendunud, et Piiblit saab adekvaatselt mõista vaid seda algkeeltes lugedes ning nad üritasid taastada Piibli algteksti.
Nende Lutheritki inspireerinud pürgimused on võetud kokku loosungisse „Ad fontes!“ („[Tagasi] allikate juurde!“). 1516. a ilmus humanist Erasmuse (1466–1536) koostatud esimene trükitud kreekakeelne Uue Testamendi väljaanne „Novum Instrumentum“ ning 1519. a ilmus selle täiendatud ja parandatud väljaanne, mille Luther võttis oma saksakeelse Uue Testamendi tõlke aluseks.
