Ora et labora

Ilusa advendiaja alguses tähistab Soome Vabariik 108. sünnipäeva. Rõõmustagem ja tänagem koos oma suurema vennasrahvaga. Soomel on iseseisvuse järjepideva hoidmisega läinud paremini kui meil. Naabritel on olnud otsustavatel hetkedel tarkust teha otsuseid, julgust tegutseda, jõudu kokku hoida, küllap ka usku palvetada. Imetleme ja imestame, kuidas Soome riik ja rahvas on suutnud järjekindlalt tegutseda oma iseseisvuse tagamiseks. Olgu näitena kasvõi varjendid, millest Eestis räägitakse, aga Soomes on need juba ammu olemas.

Soome riigikaitsealaseid otsuseid ja tegutsemist on suuresti motiveerinud Talvesõja ja ka Jätkusõja kogemus. Neil päevil 86 aastat tagasi 30. novembril alustas Nõukogude Liit valelikult sõda Soome vastu. Soome astust punaväele vastu, kuigi agressoril oli kolmekordne ülekaal elavjõus, tanke 100, lennukeid 30 ja suurtükke 10 korda rohkem.

Sõja alguses oli vähe usku, et suudetakse suurt vaenlast peatada. Ometi Soome oli teadlikult valmistunud end kaitsma ja tegutses oskuslikult. Punavägi ründas üleolevalt ja massiivselt, kuid omaenda valearvestustest ja propagandast pimestatuna ning sattus sõtta, milleks polnud valmistunud.

Talvesõda kestis 108 päeva ja lõppes vaherahuga, millega Soome loovutas küll üle 10% oma maast, kuid säilitas iseseisvuse ja omandas teadmise, et suudab suurele naabrile vastu seista. Seda on nimetatud Talvesõja vaimuks – vaprus, rahvuslik ühtsus ja 1918. aasta valgete-punaste vastandumise ületamine. Selles vaimus on kasvanud ka maailmasõja järgsed uued põlvkonnad. Onnea, sisukas Suomi!

Eestil on siia kõrvale panna Vabadussõja võit ja vaim. See pandi proovile juba 1. detsembril 1924. Siin pole ruumi ja vajadust meie ajalugu pikemalt meelde tuletada. Oluline, et oleksime oma ajaloost midagi õppinud. Vabadussõja sangarid, soomepoisid, leegionärid, metsavennad väärivad meie õpivalmidust.

Möödunud nädalal toimus Eesti kaitseväe eestvedamisel laiapõhjaline staabiõppus Decisive Lancer 2025. Lisaks kaitseväele ja Kaitseliidule osalesid õppusel politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ja terviseamet, ka riigikantselei, kaitse- ja siseministeeriumid, rida omavalitsuste kriisikomisjone.

N-ö simuleeritud olukordade käigus harjutati Eesti riigikaitse strateegilise tasandi juhtimist, kuidas reageerida keerukates olukordades, teha koostööd, korraldada laiapindset riigikaitset sõjalistes kui ka hübriidohtudes. Prooviti läbi võimalikke kriisistsenaariume ja koordineeriti vajalikke tegevusplaane.

Oli võimalus ja ülesanne minulgi osaleda, maakaitseringkondades toimetasid kohalikud Kaitseliidu kaplanid. Sellisel staabiõppusel toimub kõik tegevus plaanide ja otsuste tasandil. Kuid see on hea võimalus õppimiseks ja harjutamiseks, isegi eksimustest ja kaotustest õppimine on valutu. Ka kaplanite töö jaoks kogusime olulisi kogemusi ja tähelepanekuid, mis teemadega ja mis suunas edasi töötada ja palvetada.

EELK kogudused on äsja koostanud konsistooriumi nõutud kriisikavasid, mõnel on see töö veel pooleli. AI abiga võib kava suhteliselt kiiresti kokku panna. Paremal juhul on juhatused läbi analüüsinud erinevaid stsenaariume ja kirja pannud olulised ülesanded juhuks, kui oleme kriitilises olukorras – olgu loodusjõudude meelevallas või riigikaitselises kriisis või koguni sõjas.

Me ei peaks häbenema ega pelgama kriisitegevusi ka kirikus läbi harjutada ja koguduse keskel teadvustada, mida ette võtta enda, pere ja kogukonna ning koguduse vara kaitseks.

Vana munkade tarkus on: Ora et labora, palveta ja tööta. Kristlastena on meie ülesanne paluda rahu ja Jumala hoidmise eest. Sama vajalik on paluda ka tarkust tegutseda, teha plaane, õppida ja harjutada, et oleksime valmis igasugusteks olukordadeks. Lootus Jumala peale ja Jumala antud tarkusega tegutsemine ei ole vastandid. Töötame ja palume, et Jumal saaks kasutada meidki rahutegijatena.

Peeter Paenurm

Kaitseliidu peakaplan