Et midagi üles ehitada, ei pea seda esmalt maha põletama

Valgus ei vaja ilmakaari

Prohvet Jesaja kirjutab umbes 700 aastat enne Jeesuse sündimist: „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.“ (Js 9:1)

Valgus, mille ootusest advendiajal räägitakse, ei ole valgus, mis on süüdatud jõulutuledena meie kodudes või raekoja ees jõuluturu kuusepuul. Kui hommik saabub meile idakaarest, siis advendivalgust ei saa positsioneerida ilmakaarega. Nagu Jumalal ei ole aega, pole Jumalal ka ilmakaari. Jumala valgus, mis ei tule läänest ega idast, põhjast ega lõunast, ei ole ka konkreetse valgusvihu või kiirena suunatud konkreetsesse suunda. Jumala valgus ei eelista ühtegi suunda, ei eelista ka ühtegi rahvast ega kultuuri. Jumala valgus on suunatud kõikjale. Oma valgust paista lastes ei eelista Jumal kedagi. Jeesus ütleb: Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! (Mt 5:45)

Ometi elame ajal, mil ekslikult arvatakse, et nii nagu iga „mõistlik“ inimene on määratlenud oma asukoha mingil maailmavaatelisel skaalal, tuleks ka valgusel valida, kas ta on Lääne valgus või Ida valgus, kas konservatiivne või liberaalne valgus; kas progressiivne või traditsiooniline valgus. Advendiaeg meenutab aga meile, et Jumala valgus ei esinda kunagi ideoloogiat. Valgus ei ole mitte see, kui keegi võtab mingi asja suhtes isikliku seisukoha. Valgus on fakt. Valgus on tõde. Ükski nägija ei vaidle valguse olemasolu üle. Sest valgus on.

Täna, mil ühiskond meie ümber (ja tundub, et ka kogu maailmas) on killustunud ja vaagub mitme kriisi risttuules, on sõnum valgusest eriti aktuaalne. Meil tuleb alati suhtuda skeptiliselt kellesse iganes, kes väidab ennast olevat valgusekandja või valgusetooja näiteks poliitilisele maastikule või ühiskonda. See on tõde vaid siis, kui kõneleme mitteloodud Jumala valgusest. Jumala valgus on mõeldud paistma kõigi peale. Advendiaeg kuulub kõigile. Kristliku arusaama kohaselt on Valgus isik – jõululaps Petlemma laudas. Seegi on ususilmadega nägijate jaoks fakt, mille üle ei vaielda.

Et riiki üles ehitada, ei pea seda enne maha põletama

Vaielda saab aga alati, kui vaidlemist omaette väärtuseks pidada. Vahel tundub, et oleme ühiskondlik-poliitilise debatiga üha enam omandanud lammutamise, tühistamise ja jõulise vastandumise näo. Sageli lähtutakse põhimõttest – enne kui midagi üles ehitada, tuleb midagi ära lõhkuda. Muidu ei saa ju midagi uut ja säravat asemele luua. Justkui oleks lammutamine edasimineku vältimatu eeldus.

Vahel tundub poliitilist retoorikat kõrvalt jälgides, et ainus võimalus Eesti elu paremaks muutmisel on esmalt teiste poliitiliste jõudude poolt ülesehitatu maha lammutamine. Alles siis tundub, et saab jätkata seda, mida iseseisvuse taastamise eesmärgil 35 aastat tagasi alustati. Tegelikult – me ei pea enne riiki maha põletama, kui soovime seda hakata üles ehitama!

Ja see ei puuduta ainult neid, kes praegu erinevates omavalitsustes positsioone võtavad, või neid, kes positsioonidele ei saa. Selline retoorika iseloomustab Eesti poliitmaastikku juba aastaid – ühe koalitsiooni loodu tühistatakse, et ehitada sama koha peale oma „liivaloss“. Seegi lammutatakse, kui uus valimiste tuul tormina mängumaalt üle käib.

Kas poleks mõistlik ehitada riiki, mis ei vaja liivalossina kogu aeg taastamist? Ja teha seda üheskoos! Seepärast ei näitagi ma siinjuures konkreetselt ühegi koalitsiooni või erakonna suunas, vaid pöördun kõigi meie poliitiliste liidrite poole – otsige ühisosa! Ei pea kõiges kogukondi lõhestama ega üksteisele vastanduma. Palju on seda, mis tegelikult isegi kõiki meie erakondi ühendab.

Ka ei ole demokraatlikus ühiskonnas heaks tooniks viia läbi reforme jõuga. Isegi häälteenamuse toel mitte. Pimedus ju ei kao pimedust lisades, vaid ainult valgust juurde luues. Meile eeskujuks olev advendivalgus ei ole tuli, mis hävitab, vaid valgus, mis loob pimeduses teed. Iga tuli ei anna ka valgust. Ka seda peame suhtlemisel ligimesega ning neid armastusega teenides silmas pidama me kõik – nii kirikus, poliitikas kui inimsuhetes. Me ei vaja alati rohkem tuld, vaid rohkem valgust.

Mosaiik-kriisi ajastu

Elame mosaiik-kriisi ajastul, kus iga üksiku kriisi kild – julgeolekukriisi kild, majanduskriisi kild, kliimakriisi kild, demokraatiakriisi kild, energiakriisi kild ja mitmete teiste muude kriiside killud – moodustavad suure mosaiikpildi, mis lähedalt vaadates võib jääda arusaamatuks. Mitme kriisi mosaiikpilt tekitab inimestes segadust, väsimust ja jõuetust.

Et näha paremini kogu tervikpilti, tuleb pisut eemale astuda. Vaadates eemalt- või kõrvaltvaataja pilguga – aja ja ruumi distantsilt – mõistame, et ühiselt panustamata võib mõni mosaiigi nurk hakata lagunema ja killud pudenema. Suurt mosaiik-kriisi tulebki lahendada kild killu haaval ja kannatlikult. Siinjuures on kõik Eestis tegutsevad kirikud, mis kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse, valmis kaasas olema.

Me ei ole kõrvaltvaatajad, vaid osa ühiskonnast ja kogukondadest. Me saame panustada seal, kus riik ise ei saa ega peagi seda tegema. Meil on sadade koguduste, tuhandete vabatahtlike ja kaastööliste võrgustik. Need mitusada punkti Eesti kaardil, mille juurde on kirjutatud sõna kogudus, on reaalselt toimivad mikrokeskused, kus ollakse valmis kogukonda ja ühiskonda teenima. Me ootame enda suuremat kaasamist.

Väsimus ei tohi murda usaldust

Inimestena võime väsida, kuid mitte rahvana. Et rahvana mitte väsida, peavad meie juhid näitama oma värske vaimuga eeskuju. Mida suuremaks muutub mosaiik-kriis, seda olulisem on usaldus juhtide ja rahva vahel ning seda suurem peab olema empaatia. Kui liidritel tekib väsimus, tuleb olla aus enda ja inimeste vastu. Tuleb võtta aeg maha ja puhata – anda juhtimisvastutus teistele, kes sama ülesannet sama hästi täita suudavad. Et jõuvarude taastamise järel uuesti jätkata, tuleb taastada usaldus. Iga hinna eest, sealjuures ilma usalduseta jätkamisel lõhutakse iseennast ja kurnatakse ära kõik teised. Lõpuks ka kogu ühiskond.

Tavaliselt aitavad inimesel keerulistes olukordades orienteeruda oma põhimõtetest lähtumine, ka traditsioonidele ja kultuurile panustamine, hea hariduse ja väärtuspõhise kasvatuse toetamine. Nõnda on võtmeküsimuseks ka mosaiik-kriisi ajastul see, kuidas jätkuvalt väärtustada ajas püsivat ja väärtuslikku ning vähem panustada ajutistele ja mööduvatele trendidele.

Eesti unistused ja anonüümne luterlus

Mõni aeg tagasi ilmus „Estonian Dream Atlas“ – eestlaste unistuste kaart. See on kollektsioon Eesti inimestelt kogutud unistusi. Unistuste kaardile on paigutatud soovid, igatsused, küsimused ja hirmud. Seda kaarti peaks huviga uurima kõik, kellele rahva soovid ja igatsused korda lähevad. Eriti need, kes asuvad omavalitsustes oma kogukonna mureasju lahendama. Kogutud unistused on positsioneeritud kaardil sinna, kus unistaja oma unistuse on kirja pannud. Kokku on unistusi pisut alla viie tuhande. Loen ette mõne unistuste kaardil juhuslikult klikates välja tulnud unistuse.

„Ma unistan õhtust, mil vanaema saab turvaliselt kõndida külapoest kodu poole, ilma et peaks taskulambi valgel kõnniteed otsima.” (12–18-aastane, Pärnumaa)

„Kodukohas on üks kaubanduskeskus, et ei peaks linna liikuma“ (11–12-aastane, Rae vald)

„Osa rohetehnoloogiate kasutamise tulust läheb järgmiste tehnoloogiate väljatöötamiseks.” (täiskasvanu, Eesti (määratlemata))

„EESTI 2050 – Tark rahvas. Vaba riik. Südamest juhitud.” (täiskasvanu, Sillamäe)

Paremini ei saakski vist öelda. Need on vaid mõned 4804 unistusest, mis on kantud unistuste kaardile. Täiesti realistlikud ja teostatavad. Panin tähele, et suurem osa unistustest on sõnastatud palvetena. Seda on minule vaimulikuna lohutav teada. Kui otsustajad inimeste unistusi ja palveid kuulda ei võta, siis Jumal on neid ikkagi palvetena kuulda võtnud. Omal ajal ja omal kombel ta vastab neile. Alati tuleb aga endalt küsida: milleks siis mulle on antud käed, silmad, kõrvad, suu ja mõistus, kui jätan kõik praktilise viimselt Jumala korraldada?

Vaba rahvakirik – väljaspool erakondlikkust ja võimuvõitlust

Ja see küsimus puudutab ka kirikut ja meie rolli ühiskonnas. Eesti luteri kiriku jaoks on oluline endiselt toimida vaba rahvakirikuna. Olla sõltumatu võimulolijate survest. Olla valmis ütlema seda, mis on õige ka olukorras, kui see ei ole mugav. Meie identiteedi osaks on kõnetada mitte ainult oma liikmeid, vaid rahvast kõikjal. Me ei taotle mõju võimu kaudu, kuid demokraatliku tsiviilühiskonna osana püüame siiski otsuseid mõjutada.

Enim peab kirik mõjutama ühiskonda siiski rahvast teenides – ka neid, kes kirikust mööda käivad. Isegi neid, kelle jaoks kirik ja usk Jumalasse ei tähenda midagi. Selles kontekstis on huvitav jälgida, kuidas Põhjamaades rahva poolt selgelt teadvustatud ja koolides õpetatud luterlik identiteet on muutunud Eestis anonüümseks luterluseks.

Siin inimesed käituvad sarnaselt kui Põhjamaades, kuid ei teadvusta oma kultuurilist seotust ja identiteeti meid enim mõjutanud protestantliku ilmavaatega. Erinevalt muust Euroopast ei õpetata Eesti koolides noori ennast usuliselt identifitseerima. See on nagu Rudyard Kiplingu tuttavas lasteloos hundikarjas üles kasvanud poisist Mowglist, kes ei tea, et ta tegelikult on inimene, mitte hunt.

Piibli tõlkimine – rahvuskultuuri vundamendi uuendamine

Selles, kes me tegelikult oleme, on olnud ajaloos otsustav roll emakeelsel Piiblil. 1739. aastal ilmunud esimene eestikeelne täispiibli trükk ja selle järeltrükid ei loonud mitte ainult keelt, vaid rahvuse. Sama võib öelda 1968. aasta eestikeelse Piibli väljaande kohta, mida lugedes kasvas üles põlvkond, kes hoidis rahva vaimu läbi okupatsiooniaja viimaste aastakümnete ja laulis riigi vabaks. 1997. aasta piiblitõlkest on saanud 21. sajandi eesti kultuuri lahutamatu komponent nii kirjanduses, kunstis kui muusikas.

Täna oleme taas olulise teetähise ees – Eesti Kirikute Nõukogu, Tartu Ülikooli usuteaduskond ja Eesti Piibliselts on alustanud uue piiblitõlke koostamist. See pole lihtsalt kiriklik projekt. See on kultuuriuuendus. See on eesti rahva kui ristirahva identiteedi eest hoole kandmine. See on meie keeletunnetuse, mõtlemise ja vaimse tervise hoidmise jaoks oluline ettevõtmine. Aga me ei suuda seda teostada ilma, et Eesti riik ei võtaks seda oma ettevõtmisena.

Piibli tõlkimine ei ole pelgalt töö tekstidega, vaid see on eesti kultuuri vundamendi toestamine. Mul on hea meel, et esimesed sammud sellel teel on toimunud paljude osapoolte panusel ja siseministeeriumi rahaliselt toel. Kuid sellest on piiblitõlke maratoni läbimiseks vähe. Jätkamiseks ja kogu distantsi läbimiseks peab see toetus kasvama ja muutuma stabiilseks vähemalt terveks järgmiseks kümnendiks, et aastaks 2039, kui tähistame emakeelse piibli 300. aastapäeva, oleks uus piiblitõlge trükisoojana meie laual, meie arvuti- ja nutiekraanidel ning uute raamatute, näidendite, muusika- ja kunstiteoste osaks. Eestikeelse piibli uue tõlke peab selgeks õppima ka tehisaru. Selleks peame me selle talle sisse söötma.

Tehisintellekt – mõtlevad masinad ja armastavad inimesed

Me elame ajal, kus tehisaru kirjutab, mõtleb, analüüsib ja prognoosib meie eest. Ja teeb seda üha paremini. Kuid kõik, mida see teeb, ka kõige ilusam loome, on ilma igasuguste tunnete või emotsioonideta. Isegi kui mulje võib olla teistsugune, ei armasta tehisaru meid. Tehisarul ei ole südant. Ka südametunnistust mitte. Tehisaru võib sõnastada mõtteid, kuid mitte asendada mõtlemisvõimet. Ta võib genereerida teksti, kuid mitte esitada tõde. Ta võib pakkuda vastuseid, kuid mitte mõistmist.

Olgu tehisaru kuitahes suutlik, jääb inimesele viimselt harija ja hoidja roll loodu eest hoole kandmisel, sest see on Jumala poolt inimesele antud ülesanne. Ja see ülesanne puudutab ka tehisaru harimist ja hoidmist. Kui inimene selle ülesande tehisarule endale loovutab, oleme teinud seda, milleks meil puuduvad Looja poolt antavad volitused. See samm oleks võrreldav Aadama ja Eeva käesirutusega keelatud vilja järele. See oleks uus pattulangemine. Küsimus on, keda seejärel Jumal peaks lunastama asuma – inimest või hoopis tehisaru?

Me ei pea siiski kartma uut tehnoloogiat ja tehisaru. Ka kirik mitte. Küll aga peab kirik kaitsma seda, mis on tehnoloogiaeelne, tehnoloogiaülene ja ei ole tehnoloogiaga asendatav. See on inimsus või inimlikkus.

Inimene teeb kõige rohkem halba siis, kui ta üritab ise maailma parandada

Samas – südametus või südamekalkus võib tabada ka inimesi. Sellele on advendiajal eriti valus mõelda. Me näeme seda ideoloogiate ajaloos. Näeme seda revolutsioonides. Näeme äärmuslikes võimupööretes, mis tõotavad imelist uut või utoopilist maailma, kuid enamasti lõpevad inimvaenuliku diktatuuri ja vägivaldse kaosega. Kui inimene asub maailma parandama ilma Jumalata, siis asub ta enamasti parandama kõiki teiste „vigu“ ühiskonnas või riigis peale omaenda südames olevate vigade. Ja just sealt algabki vägivald.

Süda, mis ei ole Kristuse valgusest puudutatud, ei tunne halastust, isegi kui lipp, mis on kõrgele tõstetud, kannab Kristuse märki, või kui väärtused, mida väidetavalt kaitstakse, pärinevat Piiblist. Selline oli keskaegsete ristisõdijate käekiri. Kuid see ei tohiks kuuluda 21. sajandisse. Ometi näeme sama käitumist Venemaa puhul Ukrainas, kuid ka mitmetes teistes paikades maailmas, kus üks „tõde“ kehtestab ennast teiste üle jõuga või kus üks usuline või poliitiline ilmavaade võtab ennast kehtestada vägivalla toel.

Valgus, mis ei põleta, vaid valgustab

Advendisõnum on sootuks teistsugune – meil ei ole vaja uut maailmaparandajat. Meil on üks ja ainus Maailmaparandaja – jõuluaps, kes tuli tooma rahu inimeste südametesse ja valgust pimedusse.

Advendivalgus ei tule mässates.

Ei tule lammutades.

Ei tule loosungitega.

Ei tule jõu, surve ega manipuleerimisega.

Advendivalgus tuleb tasakesi.

Süttib nagu küünal.

Sünnib nagu laps.

Nagu lootus, mis sosistab vaikselt südamekõrva.

Advendivalgusel ei ole ilmakaari.

Tal ei ole poliitilisi eelistusi.

Tema saabumine ei too vihkamist, vaid rahu.

Selles valguses ei tunta hirmu, vaid kindlustunnet.

Me ei pea maailma ümber tegema, vaid armastuse kaudu näitama Kristuse valgust oma tegudes. Siis maailm hakkab muutuma meie ümber, meie kodus, meie tööpaikades, meie kogukonnas, kodupaigas, koduriigis – kogu maailmas.

Soovin kõigile rahu, lootust ja valgust algavaks jõuluootuse ajaks.

Urmas Viilma

EELK peapiiskop

Kõne on peetud 4. detsembril peapiiskop Viilma advendivastuvõtul Tallinna toomkirikus