Valmis olla valmis olema

See, et mitmesugused ohud ähvardavad meile harjumuspärast elukorraldust, on tõsi olnud juba pattulangemise ajast peale. Ka meie oma maa ajalugu ei ole mäletatavas minevikus kunagi sisaldanud ülearu pikalt ülearu muretut aega.

Eriti selgelt oleme Eestis õppinud seda tunnetama 2022. aasta iseseisvuspäevast alates ning jätkuvalt segased ajad maailmas tuletavad meile üha meelde valmidust valmis olla selleks, et harjumuspärased mugavused nagu rahu, elektrivool, autokütuse kättesaadavus ja palju muud igapäevaseks peetavat võivad ühel päeval olla meilt röövitud lühemaks või pikemaks ajaks.

Eesti on olnud läbi sajandite „tuulepealne maa“ – taanlaste, sakslaste, rootslaste, venelaste ja nõukogude võimu all. Meie rahvuslikus alateadvuses elab teadmine, et rahu on habras ja vabadus nõuab valvsust. Samas on selles kogemuses ka helgem külg: me teame, et ka väga rasked ajad ei ole kogu lugu. Nii rahvana kui kirikuna elame tänagi pärandist, mille on meile edasi andnud need, kes pidasid vastu.

Kirikuna ei peaks me nägema ebakindlat homset millegi hirmutava ja võõristavana, sest juba meie tegevuse alusdokumendis tõdetakse: „Maailmas ahistatakse teid.“ Selle juurde käib ju ka tõotus ning julgustus: „Aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33) Kristlik reaalsustaju ei eita kannatusi ega häda võimalust, vaid asetab need Jumala „suure plaani” raamidesse.

Peaksime siis nägema võimalikke kriise mitte eelkõige probleemina, vaid selle maailma olukorra loomuliku kaasnähtusena, milles kirik saab võib-olla just seda selgemini täita oma rolli igavikulise kindluse esindajana, mida enam maailmas ümberringi kõik muu hapraks osutub.

Meenutagem: kirik on ka siin tuulepealsel maal oma teenimistööd teinud välistest oludest hoolimata. Kui vaja, siis ka küünlavalgel ja külmas on Sõna kuulutatud ning inimesed sakramentidega varustatud ja toetatud. Meie pühakodade seinad on näinud nii igasuguseid aegu. Kirik ise on sacramentum spei – nähtav lootuse märk ning armuvahend.

Sel taustal on aga loomulik ja vajalik, et võtame tõsiselt ka oma vastutust selle ees, mida saame omalt poolt kriisideks valmistumisel teha. EELK konsistoorium võttis 1. juulil 2025 vastu kriisivalmiduse juhised kogudustele, paludes kogudustel juhatuse tasandil välja töötada oma kriisiplaanid ning esitada need 1. novembriks tutvumiseks ka konsistooriumile.

Fookuses on vaimuliku teenistuse jätkamine ka siis, kui elekter, side või transport on häiritud, vaimulikud mobiliseeritud või muul põhjusel kättesaamatud; samuti küsimused, kuidas toimida, kui tavapärased suhtlus- ja kogunemisvormid korraga enam ei toimi.

Suur tänu kõigile kogudustele, kes on juba tegelenud oma kriisiplaanide väljatöötamisega. Need, mis praeguseks kirikuvalitsuseni jõudnud, on üsna eriilmelised – ja nii see peabki olema, sest ka meie kogudused on väga eriilmelised. Väikeses, mõnekümne liikmega maakoguduses vajavad lahendamist hoopis teised probleemid kui suures linnakoguduses.

Iga kogudus peaks aga leidma vastused mõnele põhiküsimusele. Kuidas me tagame, et ka väga keerulistes oludes saavad inimesed vaimulikku tuge – kas kirikukell kõlab ka siis, kui mobiilside vaikib? Kuidas hoiame ja kaitseme oma materiaalseid väärtusi – arhiivi ja meetrikaraamatuid, pühi esemeid ja põlvest põlve pärandatud kunstivara – nii, et need oleksid võimalikult hästi säilitatud ka kriisiolukorras, olgu tegu tuleohu, rüüste või lihtsalt pikema küttekatkestusega? Kuidas toetame oma koguduseliikmeid ja naabreid, et keegi ei jääks üksi ei hirmu ega praktiliste muredega?

Palun ka neil kogudustel, kes veel pole leidnud mahti või pealehakkamist oma kriisikavadega tegeleda, selleks ikkagi aeg leida. Usun, et see protsess on ka iseenesest väärtuslik, aidates avastada oma kogudust mõnestki uuest vaatenurgast.

Advendiaeg toob meie ette püha perekonna. Võime uskuda, et nii Joosep kui ka Maarja tegid omalt poolt kõik, et valmistuda jõululapse sündimiseks nendes kriisi tingimustes, milles nad tol hetkel elasid – kuuldused Maarja abieluvälisest rasedusest, rahvaloendusega seotud rändamine jmt. Me näeme, kuidas Jumal tegi ülejäänu, nii et neil viimselt kõik laabus – ja nende läbi meil ka.

Olgu nende püha eeskuju ka meile julgustuseks, et advendiaeg ei oleks lihtsalt millegi äraootamise, vaid aktiivse valmistumise aeg. Et kirik jääks kirikuks ka siis, kui välised olud muutuvad – et Jumala abiga oleksime valmis olema valmis.

Toomas Nigola

assessor