Lugemine muudab alandlikuks

Raamatuaasta, mis oli pühendatud 500 aasta möödumisele esimese eestikeelse trükise ilmumisest, on lõppenud. Juubeliaastal kõneldi ja arutleti palju raamatu kohast meie igapäevaelus. Muuhulgas küsiti, kas järgmised põlvkonnad loevad tulevikus üldse enam eesti keeles või asendab ingliskeelne kirjandus meie omakeelse sootuks. Eriti jäi kõrva mure eestikeelse ilukirjanduse, sh tõlkekirjanduse koha pärast tuleviku eestlase lugemisvaras.

Kui mõtlen ilukirjanduse kohale minu enda lugemismenüüs, siis tuleb ausalt vastates tõdeda, et minu loetavate raamatute hulgas domineerivad peamiselt teoloogiline kirjandus, kiriklikud ja vaimulikud tekstid ja erialane lugemisvara. Samal ajal tean hästi ja tunnistan, kui oluline on leida rohkem aega ilukirjandusele.

Just ilukirjandus õpetab paremini maailma ja inimesi nägema, kuulama, neile kaasa tundma – aitab paremini teisi inimesi mõista. Sest just inimestega ja inimestele tuleb igal vaimulikul rääkida, et tuua evangeeliumi lohutust ja valgust nende hirmude, lootusetuse, eksimuste, igatsuste ja rõõmude keskele.

Kogenud vaimulikud teavad, et ükski kuulaja südant puudutav jutlus ei sünni pelgalt Pühakirja kommentaaridest, dogmaatikaõpikutest või eksegeetilistest käsitlustest, kuigi neidki on ühel luterlikul vaimulikul vaja tudeerida. Parim jutlus sünnib sellest, kui Jumala sõna kohtub elava inimesega.

Just sellistes kohtumistes on ilukirjandusel mängida oma vaikne, kuid oluline osa. Romaanid, novellid ja luule õpetavad märkama inimese elu pühadust ja elu varjukülgi, inimsuhete olulisust ja nende haprust, sõnade kaalu ja vaikimise kõnekust. Raamatute erilised ja erinevad tegelased – olgugi enamasti väljamõeldud – aitavad näha ja mõista, et ka juhuslikult kohatud inimese elu ei ole kunagi lihtsalt üks juhtum paljude sarnaste hulgas, vaid alati kordumatu lugu.

Mäletan üht õhtut aastaid tagasi, mil asusin kirjutama järjekordset jutlust. Olin pikast tööpäevast rampväsinud ja pea oli mõtetest täiesti tühi. Tõdesin oma kodustele üsna lootusetu olemisega, et ühtegi head mõtet ei ole, kust jutluse kirjutamisega alustada. Meie tookord umbes kümnene laps ütles selle peale: „Loe midagi – see annab uusi mõtteid.“ See oli ise palju lugeva lapse suust üllatavalt küps nõuanne.

Ja see tõdemus peab tänini paika. Lugemine ei anna üksnes teadmisi, vaid avardab keelt, kasvatab sõnavara ja õpetab sõnu seadma nii, et mõtted muutuvad selgemaks ja sisukamaks. Mõnikord aitab just mõni loetud lehekülg või luulerida märgata midagi uut ja värsket, mida varem ei ole märganud või mille peale pole tulnudki. Jumala Vaim teeb oma tööd.

Lugemine on omal kombel alandlikkuse kool. See meenutab, et maailm on suurem kui meie enda kogemus, meie amet, meie argipäev ja isegi meie mured. Inimene, kes süvenenult ja innuga loeb, õpib raamatutegelastega samastudes elama rohkem kui ühe elu. See muudab alandlikumaks, kannatlikumaks, mõistvamaks ja sisemiselt avaramaks.

Iga vaimuliku jaoks on see kogemus eriliselt oluline, sest kirikus ja oma ametit pidades kohtume väga paljude erinevate inimestega. Mida avaram on meie oma sisemine maailm, seda paremini oskame kuulata teiste lugusid ja lugeda nende elu.

Ise igatsen lugeda palju rohkem, kui aeg ja jõud tegelikult lubavad. Ent ehk ei ole kõige tähtsam aastas või kuus loetud raamatute arv, vaid see, et me ei kaotaks lugemise harjumust. See ei käi mitte ainult Piibli, vaid ka ilukirjanduse kohta. Raamat ei ole üksnes ese riiulis või kingitus tähtpäevaks. Raamat on vestlus- ja teekaaslane, mõnikord lausa meie oma hinge peegel, kui loeme midagi, mis tundub käivat meie enda kohta.

Raamatuaasta lõpetuseks tänan kõiki, kes loevad, kirjutavad, tõlgivad, kirjastavad ja õpetavad teisi lugema ning loetut mõistma. Kindlasti ei ole lugemine minevikku vajuv vana komme, vaid inimese vaimse tervise ja elu üks kandvaid alustalasid. Seni, kuni loeme, ei vaesu meie emakeel, ei hääbu mõte ega kustu kujutlusvõime. Kõikjal, kus inimene oskab süvenedes lugeda, oskab ta ka süvenedes kuulata – nii teist inimest kui ka Jumalat.

Urmas Viilma

peapiiskop