UUS TAEVAS JA UUS MAA

Peapiiskop Andres Põdra kõne president Lennart Meri matustel.

Ilmutusraamatus
ütleb Johannes: Ma nägin uut taevast ja uut maad!

Sünnime
maailma nägema ja avastama, ületama piire, mida seab meile meie suutmatus,
süülisus ja surm. Inimese suurus on mitte ainult näha, vaid ette näha ja
näidata lasta. Olla visionäär. See annab olemasolule mõtte, loob tuleviku ja
kindlustunde.

Elame
kõik sama taeva all, kuid mitte kõigil ei ole üks ja sama silmapiir, on öelnud Konrad
Adenauer. President Meri õhutas meid – tsiteerin – võtma aega silmapiiri
taha vaatamiseks. Selle pildiga on vahel kirjeldatud usku. Usk on Piibli
sõnul loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Usk on rännusiht ja
teelolek.

Ajaloo
alguses ütleb Jumal Aabrahamile: „Mine maale, mille mina sulle näitan. Ma teen
sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks.“ Aabrahamist
sai teeline usus.
Usus võttis ka Mooses vastu Jumala kutse viia Iisraeli rahvas Egiptuse orjusest
tõotatud maale. Selline missioonitunnetus oli ka Lennart Meril, kes oma
presidendi aega alustas tõotusega Toomkiriku altari ees. See tegi temast meie
rahva suurmehe.

Oma
surma eelõhtul näeb Mooses Nebo mäelt oma maist rännusihti – see mahub juba
silmapiiri sisse. Aga sinna ta ei jõua. Jumalal on teine plaan.
Siin pühakojas seisis president Lennart Meri viimast korda septembris, kui
jätsime hüvasti peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ta oli siin kogu südamega. Ja
südamega näeb hästi! Kindlasti ka seda uut taevast ja uut maad, kuhu täna
saadame teda ennast.

Prohvetiks
ei sünnita. Selleks kutsutakse. Nõnda kutsutakse meid kõiki täitma oma eluülesannet. –
Lennartile sai see osaks läbi kodu, mis esindas kodumaad, läbi paljude koolide,
Siberi-aastate, lääne ja ida. Oskuse kaudu vaadata Eestit, maailma ja inimesi
läbi tõetunde, tahtejõu, filmikaamera ja kirjanikusilma. Ta nägi rohkem kui
teised, tal oli, mida ütelda. Ta oli visionäär ja misjonär ühes isikus, nagu
tõdetakse järelehüüetes.

Esiteks
kõneles
Lennart Meri Eestimaast ja eestlastele. Ta raamatud juhtisid hõbevalgusega meie
rahva iidaja, olemuse ja väärikuse juurde siis, kui seda kõike püüti hävitada.
1988. a peetud kõnes „Kas eestlastel on lootusi” sõnastas ta oma manifesti: Ärgem
rääkigem edaspidi Eestist kui väikesest unustatud maast! Ta tegi Eesti
suureks ja tuntuks oma isiku suuruse ja säraga.
Ta tegi meile ka etteheiteid – seal kus nägi laiskust, väiklust, omakasu ja
rumalust. Aga üle kõige kandis ta visiooni, mis kutsus ja kutsub esile lootust,
inspiratsiooni, entusiasmi, tegutsemist.

Teiseks kõneles Lennart Meri
Euroopale ja maailmale. Tuletades meelde, et Eesti on alati kuulunud
Euroopasse, on osa selle kristlikust kultuurist. Me ei ole seal tühje käsi. Me
peame jääma Eestiks, saama veel enam Eestiks kui seni.
Me kavatseme Euroopale öelda, mida too peab tegema, kui ta tahab edasi jääda
Euroopaks, kuulutas ta. Ta leidis tunnustust ja vastukaja.
Ta armastas gloobuseid ja mõtles globaalselt. Hiina müüril seistes kõneles ta
maailmast, kus ei ole ebavõrdsuse ja vaenu müüre. Ta silme ees olid uue maa
kontuurid.

Kolmandaks, ja mis kõige tähtsam,
kõneles Lennart Meri inimeseksolemisest ja inimestele. Tema lemmikküsimustel –
Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu läheme? – on igaviku mõõde. Ta ütleb: Oleme
hakanud sügavamalt mõistma palvesõnu Sinu riik tulgu: teame, et see riik, mida
me kõik ühtviisi igatseme, on päevast päeva lähemale tulnud ja saab ka
tulevikus meile päevast päeva lähenema, kui me selle heaks töötame usus,
lootuses ja vennalikus üksmeeles.
Teisal rõhutab ta: Peame elama kahe jalaga maa peal ja vaimuga taevas…
Näen suurt väljakutset meie kirikule ja usukasvatusele… Armastus kas elab
inimeses, või siis elab inimene väljaspool armastust. Lennartile olid usk,
lootus ja armastus ühe puu harud.

Mis
on president Meri pärand ja testament? Tohime olla uhked ja tänulikud, et
meie rahvast on juhtinud mees, kelle kultuuriline ja poliitiline panus on
ääretult suur. Mõtleme tänus perele, kelle keskel ta on kasvanud ja käinud.
Mõtleme Jumalale, kes on andnud näha midagi, millest võivad elada ja leida
innustust uued põlvkonnad. Olen seda ise kogenud, kui minu gümnaasiumi lõpetav
tütar kirjutas lõputöö riigi mõistest president Meri kõnedes.
Isiksusena täitis Lennart Meri selle ülesande, mille kohta Uku Masing kasutas
sõna elusamus. Eestigi on saanud elusamaks.

Jeesus
ütleb: „Mina olen tee, tõde ja elu. Ma teen kõik uueks!“ Usurändurina kõrgete
ideaalide poole on president Meri võtnud Kristust tõsiselt. Näinud inimeseks
olemist läbi tema. Kes on Kristuses, on uus loodu, tõotab pühakiri.
Neile saab ka keset inimlikku poolikust ja surma osaks uus taevas ja uus maa.
See on Jumala kingitus ja arm. Jah: Sinu riik tulgu! Kas pole meie armastatud
presidendi ärasaatmine siit pühakojast tema viimane testament?

Oleme
leinas langetanud oma rahvuslipu. Vääristagu selle sinise taeva ja musta maa
värve uue taeva ja uue maa ootus – nägemus, mille poole tohib sirutuda meie
rahva valguses ja puhtuses võrsuv vaim. Aamen.

Andres Põder
Peapiiskop

26.03.2006 Tallinna Kaarli kirik