Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ainus püsiv asi on muutumine?

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Homsesse vabariigi aastapäeva pidupäeva sobib suurepäraselt veebruaris esilinastunud ja praegu ERRi portaalis jupiter.err järelvaadatav vaibakunstnik Anu Raua portreefilm „Pärand. Anu Raud“, kus portreteeritav küsib lihtsalt: „Milline taim ilma juurteta kasvab?“ On eksootilisi taimi, ent meie kliimas on küsimus arusaadav ja paneb mõtlema, kuidas on lood meie juurtega. Nii riigi, kiriku kui üksikisiku tasandil.

Viimaste kuude, peaaegu aasta tõdemus, et ainus püsiv asi on muutumine, võib esmapilgul tõsi olla, ent juurte seisukohalt mitte. Vajame teetähiseid, sündmusi, väärtushinnanguid, mis jäävad, mis annavad turvatunde. Üheks selliseks võiks olla nädala kestnud paastuaeg.

Ka kui me pole enne paastunud, siis kestma jääb, et pole aegu, mil oleksime vabad patust, või inimesi, kes ei eksiks. See püsib igal ajastul samal viisil. Alles on võimalus vaadata hinge tumedamatesse tubadesse, kahetseda ja lubada Issanda igavikukollasel valgusel oma hinge puhastada, juuri sügavamale südamesse ajada. Seda kõike nii üksikisiku, kiriku kui ka riigi tasandil. Vajame uuenemist, vajame meele parandamist. See ei muutu.

Südantkosutav oli Anu Raua filmi vaadates, et seal pole sõnakestki juttu koroonast. Filmivõtted kestsid küll kolm aastat, ent küllap lõppesid n-ö õigel ajal. Omal moel ootasin, millal meie argipäeva rutiiniks saanud teemani jõutakse, ent seda ei tulnud. Kuklas tuksumas Eesti koroonanakatumisnäidu vabalangemine, vaatasin ekraani vahendusel tamme oksa külge kinnitatud kiigel kiikuvat, oma juuri üdini tunnetavat elutarka naist, kuulasin, kuidas ta vestab kirikutorni tüüpi kuuskedest (mõned neist sinimustvalged), mida oma vaipadesse koob, ning süda läks helgeks ja valgeks. Püsiv on ka see, et vajame koroonamõtetest vabu aegu, et vaikselt meeles hoida, kus on meie juured, mis meid läbi kriiside kannavad.

Kätlin Liimets