Ajalik ja ajatu inimene
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 10. aprill 2013 Nr 17 /
Kuigi kalendri järgi on kevad käes ja aias esimesed lumikellukesed oma valged õienupud maa seest välja ajanud ning kristlik maailm tunnistanud, et Kristus elab nüüd ja igavesti, käivad minu mõtted teisi radu. On need rajad siis valed? Või küsida just kui vastuvoolu triivivate mõtete kohta möödunud nädalal palju kõneainet pakkunud näitleja Mari-Liis Lille lausega: «Mis on sellel pildil valesti?»
Ma ei süvene kõnesse, millele on antud nii tunnustavaid kui naeruvääristavaid kommentaare. Olen üht meelt Märt Avandiga, kes ütles lihtsalt: «Ülim imetlus ja kummardus talle» (EPL, 4. aprill). Aga mulle tundub, et kui 25 aastat tagasi toimunud loomeliitude pleenumit oli põhjust meenutada toona peetud südant valutama panevate kõnede pärast, siis seda meenutav kõnekoosolek jääb rahva mällu just tänu Mari-Liis Lille kõnele.
On ettevõtmisi, mis tähendavad, ja on inimesi, kes tähendavad meie jaoks enam kui teised. Vahel sünnib see tähendus näiliselt tühistest asjadest: laulupeost, soojast käepigistusest, ühisest suusaretkest või läbielatud südamevalust, koos tehtud tööst või enese vajalikkuse tunnetamisest. Osa sündmusi läheb mööda jälgi jätmata, osa saab märgilise tähenduse. Osa inimesi jääb meie jaoks ajalikuks, osa kasvab ajatuks, seda enam, kui oskame oma teekaaslasi märgata, tunnustada ja kalliks pidada.
Minu vana isa kinnitab mulle iga päev, et tema elu on igati korda läinud, olnud ilus ja õnnelik. Juba pisikesest peale olen ma võinud ise suppi segada ja kasvades naelu seina lüüa, puid saagida, kui parafraseerida Mari-Liis Lille, kes oma kõnes tsiteeris Rootsi kirjanikku Anna Wahlgreni. Ja veel: «Olla vajalik tähendab omada mingit ülesannet, kusagile kuuluda. See tähendab seda, et sa saad ise endale öelda: teised saavad ilma minuta halvemini hakkama.» Nüüd on pilt pöördunud: isal on ilma minuta halb hakkama saada. Ta on õpetanud mind elu ja tööd armastama ning muutunud ajalikust ajatuks. Minu jaoks.
Rita Puidet
