Armastus aitab

Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!“, see on „Avane!“ ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: „Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!“
(Mk 7:31–37)

Jeesus – meie aitaja, nii kõlab selle pühapäeva teema kirikukalendris. Ja suunab selle Markuse evangeeliumi kirjakoha toel meid mõtlema olukordadele, kus inimestena vajame abi. Sest aitajat vajab ju iga hädaline, see, kellel enese nõust ja jõust väheks jääb katsumustega võideldes.
Kuid samas, tänapäeva maailmas, kus uppuja päästmine on liigagi sageli uppuja enese asi ning kõikide väljakutsetega seisab inimene üldjuhul üksi silmitsi, on vägagi keeruline jagada sõnumit Jeesuse abist. Keegi lihtsalt ei soovi abi, igaüks püüab ise oma parimat äranägemist mööda hakkama saada. Usutakse ju iseendasse ja inimese võimesse kõigega toime tulla, seejuures ei mõeldagi sellele, et keegi võiks aidata. Ka oma patukoormat pigem ikka ju püütakse peita, mitte sellest vabaneda.
See, mida Jeesus teeb Galilea järve ääres tema juurde tulnud kurdile ja kidakeelsele, paistab olevat paras näitemäng, sest Jeesusel ei ole vaja pattude andeksandmiseks toppida sõrmi inimesele kõrvadesse või sülitada ning puudutada inimese keelt. Jeesusel on meelevald patte andeks anda kõigile, kes alandlikkuses ja patukahetsuses tema ette tulevad. Selle läbi võib inimesele osaks saada suurim abi. Kummalise näitemängu teeb ta aga nendesamade inimeste pärast, sest nemad ju ei mõistaks, kui lihtsalt sõnade lausumise tulemusena vigane terveneks. Alati on vaja ju tegutseda. Kuid kas ikka on?
Loomulikult Jeesus on meie aitaja kõiges, kuigi meie lähenemisviis abi vastuvõtmisel kipub endiselt olema samamoodi vildakas, sest eelkõige pöördume ju palves tema poole ikka sooviga pälvida oma plaanidele heakskiitu või uskudes, et meie välja mõeldud lahendus on parim. Aga kas on?
Jeesus meie aitajana saab kõige võimsamalt toimida siis, kui meie oma südame temale anname. Aga jah, inimesena seda teha on nii keeruline, sest ikka kõik see, mida me näeme ja kuuleme, kõik maine kallutab meid sinnapoole, et Jeesuse abi hakkame otsima alles siis, kui enda mõistus on otsa saanud. Abi asume otsima alles siis, kui kuulmine on kahjustatud ja kõnevõime pärsitud. Parem ehk seegi, kui mitte üldse abi otsida. Kuid oma südame andmine Jeesusele eeldab siiski teadliku Jumala usaldamist ammu enne, kui mured üldse tekkima hakkavad.
On ju äärmiselt silmakirjalik see, kui keerame kokku kõiksugu käkid, mida iganes inimesena oskame, ja siis asume paluma, et, armas Jeesus, palun lahenda nüüd need, et kõik võiks taas heaks pöörduda. Jah, Jeesus pöörab ka siis kõik heaks, sest Jumala armastus meie vastu on mõõtmatult suur, kuid meie eneste huvides on siiski see, et käies oma teed siin maailmas, elaksime nii, et me mingeid jamasid kokku ei keeraks. Jeesus on alati meie kõrval, ja meil on alati vaja julgust usaldada teda, et meie hing võiks jõuda kord taevasesse õndsusesse.
Selleks on tema andnud armulauasakramendi ja pihi näol meile imelised vahendid, mille läbi kristlastena võime alati alanduda tema ette vastu võtma abi ja juhatust isegi siis, kui meie teadvus ei ole probleemi olemust tuvastanud või määratlenud.
Jeesus on meie aitaja päeval ja ööl, kodus ja tööl, tema on meie aitaja kõiges, kui meie vaid oskame pakutud abi temalt vastu võtta! Abi vastuvõtmiseks ei pea me end kõigepealt nurka mängima, vaid parima abi vastuvõtmiseks saame usaldada end Jumala armu hoolde kõiges veel enne, kui isetegevusega alustame.
Jeesuse abile loota ning tema juhatust järgida on inimesele suur õnnistus, selleks aga peame olema püsivad palves ja kasvama Püha Vaimu väes ikka enama armastuse poole. Sest armastus on ju see vägi ja jõud, mille läbi Jumal muudab kõike, mille läbi tema annab patud andeks ja omasid juhatab. Armastus on taevane vägi, mis muudab inimest ja muudab maailma. Ja armastuse vägi hoiab inimest kurjast eemale nii, et halbasid tagajärgesid ei ole, sest kõik on alati kõige paremas korras.
Jeesuse suurim abi meile on armastus, mis tema lunastusteos on nähtavaks saanud kõikidele, kes usuvad, ja toimib nende kõikide elus, kes temasse usuvad. Aamen.

 

 

 

 
Mikk Leedjärv,
Viimsi koguduse õpetaja