Armastus on suurim!

Mt 22:34–40
Üsna varsti pärast siia ilma sündimist saab inimene teadlikuks reeglitest. Ikka ja jälle ütlevad täiskasvanud, et ära tee seda ja ära tee toda, tee seda niimoodi ja kui sa nii ei tee, siis juhtub naamoodi. Üldiselt peab laps siiski ära katsetama, kas ikka on nii, nagu öeldakse, ja siis on tagajärjeks muhk peas või villi põletatud näpud …
Kasvatusteadlased räägivad, et inimese elule reeglite seadmine juba varasest lapsepõlvest peale on möödapääsmatult vajalik. Kui mingil eluperioodil tunneb inimene ennast reeglitest ahistatuna ja tahab ise hakkama saada, siis üsna varsti saab ta aru, et igasugune juba olemasolev korrapärasus on siiski parem nii talle endale kui ümbritsevatele inimestele.
Meie elus on palju reegleid. Paljud on kirja pandud ja reguleerivad väga täpselt mingit kitsast eluvaldkonda. Enamasti me neid ei tea ja seega ka ei järgi. Kuid on ka sellised, mis ei ole kirja pandud, aga mida me kõik teame ja tavaliselt ka järgime. Väikemates asulates ja maapiirkonnas on kirjutamata reegliks see, et kõik ütlevad kõigile tere. Lastele õpetatakse ikka, et kui sina isegi ei tunne vastutulevat inimest, siis tere peab talle ikka ütlema, sest tema võib teada, kes sa oled. Üldiselt on reegliks bussis vanemale inimesele istet pakkuda ja hoonesse sisenemisel lastakse tavaliselt esmalt uksest läbi väljuda soovijad.
Enamasti on nõnda, et suurt osa reegleid meil vaja ei lähe. Me lihtsalt käitume nendele vastavalt, tegelikult reeglist midagi teadmata. Reeglite järele hakatakse alles siis täpsemalt küsima, kui keegi käitub ilmselgelt nende vastaselt. Reeglid peavad aitama inimesel elada kooskõlas ühiskonna, loodu ja Jumalaga. Kui Iisraeli rahvas oli Egiptuse orjusekojast välja rännanud ja liikus kõrbes tõotatud maa poole, andis Jumal neile esiisa Moosese kaudu kümme käsku. Võime aru saada, et olukord, milles rahvas viibis, oli niivõrd erandlik, et siin lihtsalt pidi hakkamasaamiseks reeglid paika panema. Need on niivõrd lihtsad ja enesestmõistetavad käsud, et on aluseks saanud kogu inimkonna õiglustundele.
Kuid inimesele on millegipärast omane teha lihtsad asjad keeruliseks. Nii lõid ka juudid kümne lihtsa seaduse seletamiseks ja ellurakendamiseks sadu käske ja keelde. Kui algselt oli dekaloog mõeldud inimese elu kergendamiseks, siis mingil hetkel oli olukord selline, et ainult nn kirjatundjad ja variserid teadsid, mida tuleb teha selle või tolle käsu täitmiseks. Elu kergendavad ja loomulikud juhised muutusid piltlikult öeldes hoopis raskeks kiviks lihtinimeste kaelas.
Tundub, et inimesele on loomuomane panna kahtluse alla kõik lihtne ja selge ning ajada olukord võimalikult keeruliseks ja segaseks, kuni leitakse end lõpuks ummikseisus ja segaduses. Nii panid Aadam ja Eeva pärast loomist kahtluse alla algse harmooniaolukorra, mille tulemuseks oli katastroof. Nõndasamuti pani Iisraeli vaimulik eliit kahtluse alla inimese võime elada kümne lihtsa käsu järgi.
Jeesus hurjutab eksitajaid. Ta püüab oma tegevusega näidata, et inimene ei ole loodud käskude tarvis, vaid käsud on loodud, muutmaks inimese elu harmooniliseks kooseksisteerimiseks oma Jumalaga ja ligimesega. Ei pea ajama näpuga seadustes järge, et aru saada, mida teha või tegemata jätta ühe või teise käsu täitmiseks. Sellisel puhul on tegemist nn käsuvagadusega, kus käsu täitmine ei tulene mitte südamest, vaid kirjatähest.
Apostel Paulus kirjutab Rooma kogudusele: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt.“ (Rm 14:17–18) Nii näeme, et käskude täitmine lihtsalt täitmise eesmärgil on tegelikult ainult „söömine ja joomine“ ega vii inimest mitte kuidagi Jumalale lähemale. Käskude järgi elamine aga toob rahu ja rõõmu Pühas Vaimus.
Samuti ei peaks seadma käskusid n-ö pingeritta, küsides, milline käsk on suurim. Kõik käsud on ühtviisi taevase Isa antud ning seega võrdselt olulised. Kui sa pead oluliseks ühte käskudest, siis pead ühtviisi oluliseks kõiki. Jeesus teadis, milline on inimese kõikuv loomus. Ta teadis tema kalduvust teha lihtne keeruliseks ning soovi panna nii ilmalikke kui vaimulikke asju omasoodu tähtsuse järjekorda. Selle vältimiseks võttis Jeesus kümme lihtsat käsku kokku kahes käsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.
Armastades Jumalat armastad sa paratamatult ka oma ligimest ja tegelikult kogu loodut. Sest sinu ligimene on loodud Jumala näo järgi ja ka kõige paadunumas meist on olemas jumalik säde, mille helk kutsub esile aukartuse ning armastuse. Armastades oma ligimest, täidad sa tegelikult endalegi märkamatult kõiki käske.
Aidaku meid selleks Jumal! Aamen.

 

 

 

 

Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja