Marimaal Joškar-Olas

Baškiiria ja Tatarimaa mõõtmatud avarused
võtavad tasapisi tuttavamad piirjooned. Kuused ja männid tasasel liivasel maal
räägivad sellest, et jõuame Marimaale. Varsti ongi silt – MARI EL.

Loodus meenutab Eestit. Teeäärsed majad on
ühekordsed värvimata palgist, mõned valgest tellisest ja kaunistatud punase
tellisega, nii nagu marid mustrit tikivad. Kui jõuame Joškar-Ola lähistele,
ütleb meie bussijuht, et linna nimi tähendab tõlkes kaunist linna.

Vaatame siis! On küll ilus. Jõe ääres on
purskkaevude rivi, õhtuhämaruses plingib tivoli, tänavad on avarad ja puhtad,
palju rohelust, liiklus mõnusalt rahulik. Suuremalt teelt suunab ingliskeelne
teeviit meid luteri koguduse juurde.

See, mis nüüd näeme, võtab sõnatuks.
Valgustatud ristid kogudusemaja seinal ja kellatornis panevad südame hõiskama:
armas taevane Isa, sinu misjonärid on head tööd teinud, Sinu arm ja vägi on
siin nähtavaks saanud. Reisilisi valdab tunne, et nad on jõudnud oaasi. Ja mis
peamine – siinsest kaevust saab juua eluvett.

Viime oma pakid külalistemajja, millel on
kaldtee ratastooli või lapsekäru jaoks, rääkimata muudest mugavustest. Kohtume
särtsaka perenaise Nina Fjodorovaga, kelle üks esiema on eestlanna ja kes jagab
meid ruttu tubadesse ning näitab kätte kõik vajaliku. Töö lahke, kiire ja
korralik.

Nüüd viib meie kohapealne misjonär Anu
Väliaho meid kirikusse. Oleme taas sõnatud. Kogu kirikusaal on küünaldes,
altariseinas vitraažid ja Kristuse kuju. Soe, hubane ja äärmiselt maitsekas.
Meid ootavad noored kenad inimesed, kellest üks laulab kui ingel ja teine valab
oma armastuse Jumala vastu kitarrimängu ja laulu. Kirsti laulab meiepoolse
tervituslaulu. Loeme Meie Isa palvet vene, mari ja siis eesti keeles. On tunne,
nagu oleks koju, Isa juurde jõudnud. Suur, suur tänu Joškar-Ola kogudusele.

Kirikust, mis on ametlikult elumaja
juurdeehitus, läksime siis «päris» majja õhtusöögile. Laud oli kenasti kaetud,
ruumis lilled ja kaks väga suurt Jeesuse pilti. Anu räägib meie järgmise päeva
plaanist ja ruttu tuttu. Oh ei, mitte tuttu. Nina Fjodorova on meile sauna
kütnud, ütleb, et võime masinas pesugi pesta. Ennast peseme küll, ja mõnuga.
Pesu saime vahepeal Omskiski pesta, nii et sellest loobume.

Muruplats kiidab Jumalat

Järgmisel hommikul silmitseme lähemalt
päevalillede rivi ja muruplatsi, mida Anu oli nimetanud oma auks ja uhkuseks.
Muruniiduk muretseti sponsorite abiga. Edaspidi nimetame seda mõttes
muruplatsiks, mis kiidab Jumalat. Käime ka vastaskrundil asuval koguduse
mänguväljakul, kus muidugi kõik lapsed võivad mängida. Kas mõnel eesti
kogudusel on midagi sellist?

Täpselt kell 10 tulevad Anu ja Juha. Juhal
on palju tegemist kogudusetööga ja meie jääme Anu hoole alla. Anu räägib meile
rõõmsalt sellest, millest alustati 12 aastat tagasi. Tühjalt kohalt muidugi.

Nüüd on paras koht sõbrakirjad üles otsida.
Kuulame, kõik tuleb meelde – osa Anu sõbrakirju on ka Eesti Kirikus avaldatud.
Ometi on Joškar-Ola kiriku õuel seistes tunne nagu muinasjutus. Pilte sellest
majast olime näinud. Aga pildilt ei hõika keegi sulle tere ega õnnista sind
Jumala nimel.

Ühest pisikesest tarest on jõutud kolme
korraliku majani, lisaks mänguplats. See on tähendanud ehitamist ja ehitamist,
lisaks sekeldusi bürokraatiaga. Hindamatu on olnud Soome ja Ingeri kiriku abi
alates arhitektidest ja lõpetades lihtsate ehitusmeestega, kes oma
sugulasrahvale on appi tulnud. Tänu luteri kogudusele on jupike Oktjaberskaja
tänavat, kus kirik asub, asfaltkatte saanud ja kirikuesisel platsil võib ka
kõige porisemal ajal kuiva jalaga kõndida.

Pealinnas ja külatänaval

Anu viib meid trolliga kesklinna vaatama.
Külastame raamatupoodi, kust ostame ilusaid ja odavaid lasteraamatuid ning
suhtleme leebete müüjannadega. Käime käsitöökaupluses ja kunstigaleriis.
Kunstigaleriis on hulgaliselt vahvaid suveniire. Ostmiskirg saab rahuldatud.
Anu näitab meile ooperiteatrit ja kalmistule rajatud rahvaparki. Näeme
pruutpaari, kes viib lilli igavese tule juurde ja asotsiaali sealsamas
põõsastes magavat. Pildistamise valik on vaba.

Linnast korjab meid koguduse bussi peale
Saša, kes end hommikupoolikul eelmise päeva pikast sõidust välja puhkas.
Sõidame küladesse, kus Anu ja Juha käivad teenistusi pidamas. Teenistusi
peetakse enamasti kellegi kodus. Nüüd on mitmel pool hakatud kogudusemaja
ehitama. Nägime meiegi ühte selleks ettevalmistatud platsi ja hiljem Moskvas
sinna ehitama sõitvaid soomlasi.

Edasi sõidame külla mööda teed, mida ei
ole. Sellel külal on väravad, mis suletakse pärast kurjade vaimude
väljaajamist. Põristatakse trumme ja sajatatakse. Kõikides mari hoovides
peetakse loomi ja majapidamised on ehitatud suletud ruumina, et loomad välja ei
pääseks.

Täiesti ootamatu külaskäiguna viib Anu meid
ühe koguduseliikme ema juurde, kus suur suguselts on parasjagu lõpetanud
kartulivõtu. Põld on suur ja töö tehakse algusest lõpuni käsitsi. Meid võetakse
lahkesti vastu ja pakutakse süüa. Joome nendega koos teed.

Laulame 
neile enda arvates päris rõõmsameelse laulu, aga mari mehed küsivad,
miks meie laul nii kurb on. Paar mari naist rõkatab seepeale ühe särtsaka
marikeelse laulu. Siis võtab bussijuht Saša kitarri ja laulab. Väga ilusti.
Jumala kiituseks.

Enne ööbimiskohta jõudmist käime läbi
Joškar-Ola Euro Sparist, et osta õhtu- ja hommikusöögiks vajalik. Heeringas
hapukoorega tundub hea valik. Saša tänab ja ütleb, et niimoodi, hapukoorega, ei
ole nemad heeringat söönud, ning et see maitseb väga hästi. Meil on hea meel,
et saame lõpuks ometi talle ka midagi head teha.

Pärast õhtusööki kutsub Anu meid oma
üürikorterisse, mis oli 10 minuti kaugusel. Tänavavalgustus praktiliselt
puudub. Aga õhtu on soe ja teejuht kogenud. Anu ja Juha elavad hubases korteris
viiendal korrusel. Õigemini elasid, sest ees ootab neid Birsk. Oleme ühises
palves ja osaduses.

Anu ütleb, et esimest korda nende aastate
jooksul ei lubatud teda kirikusse, sest noortel on mingi üllatus käsil.
Vahepeal koju tulnud Juha on käitunud tõelise kristlasena ja kaasa võtnud
taskulambiga Dima, kes meid tagasi kogudusemajja saadab. Valgust on tõesti väga
vaja. Saame jälle sauna.

Sirje Aavik

(Järgneb.)