Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elu kui kaleidoskoop

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Mäletan, et lapsepõlves meeldis mulle ikka papist toru keerutada, sest selle sees olnud klaasikillud moodustasid ikka uusi ja uusi mustreid. Nüüd uudiseid lugedes, olgu need seotud kodumaal või kaugemal toimuvaga, tekitavad need teatud sarnasust. Uudiseid on palju ja kommentaare nende kohta veel rohkem.
Diskussioonis näljahädast ja kuumalainest kinnitab üks kommentaator, et planeeti ohustavad lollide lõputud hulgad, aga ka reaalsusest irdunud usuteadlased. Antagu mulle andeks, aga sellised kommentaarid oma rumaluses on isegi naljakad. Kas usuteadlased pesevad end rohkem ja kulutavad seetõttu rohkem vett? Või kütavad rohkem tuba ja higistavad seepärast? Mitmesuguseid küsimusi võiks esitada, aga see ei leevendaks näljahäda ega tooks lahendust toidu- ja veepuudusele, aga ka mitte mõnele teisele probleemile.
Mingi vastuse küsimustele annab ehk eile, 15. augustil Narvas alganud viiepäevane rahvusvaheline teatrifestival. Selle kirjelduses öeldakse, et Narvas lõpeb vaba maailm. Või ka algab – oleneb, kust poolt piiri vaadata. Kuigi festivali fookuses on tänane päev, st Ukrainas ja Kesk-Aasia riikides toimuv, on festivali kavas ka holokaustist kõnelev Julia Augi näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?“. Holokaust on teema, mida ei saa ega tohi unustada.
Kui ühel hetkel tundub, et käimasolevast sõjast Krimmi poolsaarel on liiga palju juttu, siis järgmisel on tunne vastupidine. Kaleidoskoop muudkui vahetab oma mustreid. Meie ülesanne on mustrite vaheldumisest mitte kohkuda, jääda kindlaks oma usule ja käia oma teed. Eile oli rukkimaarjapäev ja Tartu Maarja kogudus tähistas seda oikumeeniliselt.


Rita Puidet