Euroopa vankrit koju vedamas

Armsad kaaskristlased!
Alanud aasta saab olema muutusterohke nii ühiskonnale kui ka kirikule. Seetõttu on äärmiselt suure tähtsusega eeloleval teisipäeval-kolmapäeval toimuv Õpetajate Konverents, kus tuleb arutlusele kiriku visioon ja missioon, samuti uus põhikiri. Konverentsi peateemaks on «Euroopa – meie ühine kodu». Kuidas end selles kodus hästi tunda? Kas seal on kergem või raskem olla kristlane? Mida tähendab see kirikule? Mida rahvale?
«Kas olete ristiinimesed või ei ole,» käratas mu kooliaja füüsikaõpetaja, kui ta õpilastega mingil põhjusel rahul ei olnud. Tagantjärele olen endalt küsinud, kas ta tõesti mõtles, et ristiinimestega võib alati rahul olla, et kristlased on eeskujulikud. See oli ju ateistlik aeg. Nüüd kuuleme Apoliitikuid põhjendavat oma väiteid, näiteks sotsiaalvastutuse teemal, sellega, et nii on kristlik. See oleks nagu vastuvaieldamatu tõde. Suur osa ihaldatud Euroopast samastub kristlusega ja kristlaseks olemisega. Kas oleme selleks valmis? Või jääme tükiks ajaks kuulma manitsust: olete ristiinimesed või ei ole!
Minu meelest tähendavad eelseisvad muutused suurt väljakutset kirikule, kiriku ülesannete ja vastutuse kasvu. Võimalik, et see on kuidagi võrreldav isegi taasiseseisvumisajaga. Siis tuli välja arendada kõik vajalik viljakaks tööks sõltumatuse tingimustes. Nüüd seisab ees ülesanne lõimuda kõigis eluvaldkondades – seda ka kristlastena – ühise rahvusvahelise kodu reeglitega. Euroopas oleme kodus, kui kodus on Euroopa.
Kes peaks olema Euroopas rohkem kodus kui kristlased? Samas teame, et siingi on erinevused küllalt suured. Mõndagi Euroopas on meile vastuvõetamatu ja ilmselt ka vastupidi. Oleme elanud kaua isolatsioonis. Meie kristlus võib tunduda muuseumieksponaadina. Kas peaksime taotlema moodsat usku? Või on just muuseumis tallel midagi väärtuslikku ja ehedat, mida alles õpitakse taashindama? Võib-olla on see meie rikkus, millega saame anda oma panuse kristlike väärtuste tugevdamisele ühises kodus. Kindlasti peame uute suhete aspektist tundma õppima nii teisi kui iseennast. Arvesse võttes Euroopa Liidu tingimusi ja eeliseid, tuleb leida paremad võimalused Jumala ja ühiskonna teenimiseks.
Konverentsil räägitakse misjonist, diakooniast, usuõpetusest, laste- ja noortetööst, teoloogilisest haridusest, oikumeeniast ja partnerlusest Euroopa Liidu tingimustes. Samuti kiriku missioonist, visioonist ja õiguslikust ülesehitusest. Ettekandeid peavad meie tippasjatundjad ning rühmatöödes saavad sõna võtta kõik osalejad. Minu meelest on tänavune istungjärk üks paremini ette valmistatud kokkusaamisi. Sellel on väga suur potentsiaal. Kõigi kristlaste ühine asi on palvetada konverentsi hea kordamineku pärast, selle pärast, et Jumala Vaim ja armastus seda kannaks.
Õpetajate Konverents täidab meie kirikus õpetusameti rolli. Kes võiks otsustada ja kõnelda kiriku nimel paremini kui erialase ettevalmistuse ja kutsega õpetajad üheskoos? Õpetajate Konverentsi töövõimes on kaheldud. Põhikirja menetlemise aegu kujuneb eesolev konverents kindlasti mõõtuandvaks. Kas nii suure foorumi ja lühikese ajaga on võimalik üksteist piisavalt kuulata ja arvestada? Kas aastas kord toimuvate istungjärkude vaheajal suudetakse juhatuse poolt konverentsi tööd jätkata ja otsuseid ellu viia? Mida enam kogu vaimulikkond tunneb solidaarsust ja vastutust, seda tõenäosem see on.
Meile on kingitud väga põnev ja õnnistusrikas aeg. Meile on kingitud väga palju võimekaid, Kristust järgivad hingekarjaseid, kes ka keerulistes olukordades tunnevad, et «tema ike on hea ja koorem on kerge». Seda kergem ja parem see on, mida suuremas üksmeeles seda veetakse. Kui luik, haug ja vähk leiavad mahti maha istuda ja nõu pidada, kus suunas tõmmata, veereb ka vanker.
Õnnistusrikast konverentsi!
Andres Põder,
assessor