Hea sõnum Päästjast ei muutu

Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel Jumalast valitute usu järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele, igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu, ja kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt.
Tt 1:1–3

Tänane pühapäev kõneleb meile Jeesusest ilmutamas oma jumalikku väge, mille läbi võis avalikuks ja ilmsiks saada Jumala kirkus. Meiegi ju usume ja tunnistame, et Jeesus, saades inimeseks, ei kaotanud ega minetanud midagi olulist oma jumalikust väest või et seeläbi muutunuks see vägi kuidagi vähem väärtuslikuks või lausa olematuks.
Niisiis kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis Seaduse alla lahti ostma seadusealuseid, et nemad võiksid saada pojaseisuse (Gl 4:4–5). Nagu ikka on iga asja jaoks oma aeg ja küllap ei olnud oluliselt varem siis selle jaoks aeg veel küps. Seadus on antud Moosese kaudu, arm ja tõde tulnud Kristuse kaudu. Paulus kõneleb 1Tm 3:16 järgi nõnda: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.“ Jumala inimesekssaamine ise on küllap suurim ime – teisalt midagi inimlikku ja lähedast jõuluajast tulnuna võime vast siinkohal meenutada ühe kõlanud ja lauldud jõululaulu sõnu: „Jumal on lihas, kes võib seda saladust mõista?“
Jh 2:11 järgi on ime midagi sellist, mis on sellestsamast jumalikust väest kinnituseks ja tunnistuseks, mistõttu jäid Jeesuse jüngrid temasse uskuma. Võib siis öelda, et mingis mõttes oli see vajalik või isegi möödapääsmatu. Usu läbi võivad imed saada nähtavaks sealgi, kus uskmatus või tahtmatus neid ei näe. Olgu imed siis kellegi elus suuremad või väiksemad, midagi konkreetsemat või abstraktsemat, erilisemat või natuke tavapärasemat, aga mitte ka liiga tavapärast. Jeesus oma aktiivse tegevuse jooksul aitas küll kindlasti selle maailma ainelisi ja mitteainelisi puudusi leevendada, häda ja viletsust tervendada ja parandada, see aga ei saanud muutuda vaid eesmärgiks omaette. On öeldud, et seal, kus asub suur armastus, sünnib ka palju imesid, ning sellega seoses on väljendatud ka mõtet, et ime ongi usu „armsaim laps“. Ning Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu (Jh 3:16).
Usk tuleneb kuulutusest, ja kuidas saabki uskuda ilma kuulutuseta, kui ei olda kuulutatud. Paulus ei kuuluta mitte iseenese isikule tuginedes, vaid toetudes Jumala autoriteedile, kes tema on kuulutama läkitanud. Kuulutama rõõmusõnumit ühtlasi ka paganatele. Kes on saanud sõnumi tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele, igavese elu lootuse põhjal, peab selle ka edasi andma, mitte kinni pidama. Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Johannese evangeeliumi 1. peatüki 11. salm ütleb: „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“ Ehk ei ole selles osas põhimõtteliselt palju muutunud, sest sõna ristist ongi narruseks ja ärrituseks ja pahanduseks paljudele maailma silmis. Ent Jumala vägi on päästeks sellele, kes usub (1Kr 1:18). Ja Jh 1:12 kohaselt nendele, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.
Jumal ei valeta, ta on muutumatu, seesama eile, täna ja igavesti, ustav oma tõotustes. Inimene on seevastu patune, puudulik ja poolik – oma niivõrd-kuivõrd vaba tahte või tahtmatuse, ignorantsuse või apaatsuse tõttu. Seda kindlasti praegusel ajal, kus üheltpoolt skeptiline teaduslik-tehniline maailm ei tee alati uskumist lihtsamaks, teisalt ikkagi soovime uskuda ja usume paljusid asju ning mingil hulgal ebausku mõjutab meie elu niigi. Mõneti tunneme maailma ja loodut praegu paremini kui kunagi varem, teisalt ikkagi jääb palju lahendamata küsimusi, kui mõistlikult me suudame sellega ümber käia.
Ebakindlad ajad võivad põhjustada erinevate vaimsete õpetuste ulatuslikumat esilekerkimist, sest soov teada saada, milline on tulevik, on inimesi ikka huvitanud. Iseasi, kuidas keegi seda enese jaoks siis mõtestada püüab. Seda on tehtud minevikus, olevikus ja tehakse kindlasti ka edaspidi. Kuid kõigele vaatamata peame ikka ja jälle tõdema, et maailm üheskoos tema soovide ja tahtmistega on pidevas muutumises. Niisiis võib hea sõnum Päästjast ja Lunastajast meid kõnetada igal ajal. Ja on hea teada, et see ei muutu koos kõige muuga. Kõike seda ikka lõppeesmärgi, igavese elu lootusele tuginedes. Sellele, mida Jumal on tõotanud ja lubanud. Ent mis usklikel Kristuse läbi juba siin ja praegu olemas on. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ Aamen.

 

 

 

 

Georg Glaase,
Laiuse koguduse õpetaja