Hillar Põld – 100 3. osa

(Algus EK nr 34, 31.08.)

3.
1951. aasta lõpuks oli sellest valmis esimene osa, nn apostlik ajastu. Käsil oli «Pärastapostliku ajastu» osa ja 1952. aasta esimesel poolel pidid valmima vana katoliku kiriku ajastu, keskaega ülemineku ajastu ja keskaja osa. Alusmaterjali moodustasid põhiliselt prof Olaf Silla loengud, mida oli täiendatud Karl Heussi «Kompendium der Kirchengeschichte» ja Johann Heinrich Kurtzi «Lehr­buch der Kirchengeschichte» osade tõlkimisega. Hiljem püüti Jaan Variku ja Ago Viljari abil kätte saada ka Hans Lietzmanni «Geschichte der Alten Kirche».
1955. aasta 10. märtsil teatas Saag Hillarile, et oli kätte jõudnud aeg tööle asuda ajaloolise usuteaduse alal, nagu sellest oli olnud juba aastate jooksul varemgi juttu. «Vaatle üksikasjaliselt ja erapooletult nähteid, terita oma pilku ja aita meil oma ajaloo-esituse abil mõista olevikku ja osa saada tulevikust. Meil ongi olnud ajaloo-küsimused kõrvalasjadeks juba pikemat aega.
Prof. O. Sild ei olnud juba alates 1940. aastast terve, dr Artur Võõbus tegeles üksikküsimustega, mag Adolf Horni «segasid» tema lahendamata küsimused UT-i alalt, mag Lembit Tedder oli võrdlemisi hää keskaja tundja, kuid tervis ei lubanud temal üksikuurimusi ega üldkirikuloo keskaja õpikut kirja panna. Pärastsõja ajal olen pidanud üliõpilastele andma nõu ja katsetama. Loodan, et sa selle lisakohustuse mu käest sammsammult võtad ja nõnda osa koormat oma kanda võtad.»
Lisaks kirikuloo vanaajale ja dogmadeloole tegelnuks Põld ka UT tõlke ja eesti keelega, üldajaloo ja kodumaa ajaloo ainetega ning populaar- ja ühiskonnateadusest võetud küsimustega. Saag palus tal kaaluda, kas mõni Karl Holli või Adolf von Harnacki artikkel ei vajanuks tõlkimist.
Põllu habilitatsioonitöö oli lõpetamata, kuid eeltööd kirikuloo õpikuga olid jõudnud sellesse järku, et sai alustada mõne üksikpeatüki arutluse ja kontrollimisega. «Kuna tema, kuigi abiõppejõuna, peab õpetama üldkirikulugu kaunis iseseisvalt. Püüaksin teda suunata pääjoonis. [—] Ajaloolise usuteaduse professorikoht jääks täitmata küll kauemaks kui aastaks ja Põld täidaks õppeülesannet (päämiselt üldkirikuloo vana-ajas) tühjal järil.
Ajaloolise usuteaduse teise õppejõu peaksime kasvatama nooremast perest. Hädaabi töölisist õppejõudu teha oleks ikkagi kurika voolimine kuuma raua tagumiseks, ja sellel ei ole mõtet. Nõuandluse ja katsete käigus selgub, et raskusi teeb üliõpilastele üldkirikuloo uusaeg ja dogmalugu. Uusaja omaette osa, ülevaadet tänapäeva kirikuist («Ekklesia» järgi) tuntakse alla keskmise ja andmed on vananenud, küsimuse asetus mullune. Selles osas oleks vajalik kavandada artiklite kogu,» teavitas Saag peapiiskop Jaan Kiivitit.
«Olen täiesti teadlik selles, et ma ei saa kuidagi asendada mag L. Tedderit ega prof. O. Silda ning dr. Võõbust. Mõnigi haru mu teaduslikust ettevalmistusest kõneall oleva õppeülesande jaoks on väga puudulik ja ei ole nii kergesti parandatav,» teatas Hillar, kuid ei keeldunud tehtud pakkumisest. UKK nõukogu otsusega 30. märtsist 1955 anti Hillar Põllule avaloengu «Oletatavaist sünkretismi nähetest ristiusus seoses Jeesuse õpetusega» venia legendi õigused.
Nii oli temast saanud 1955. aasta kevadsemestril ametlikult UKK ajaloolise usuteaduse õppeülesannete täitja. Esimese eksami sümboolikas võttis ta vastu 27. oktoobril ja eksami keskaja kirikuloos 28. detsembril. Kuid silmatorkavalt palju sooritatakse järgnevatel õppeaastatel kirikuloo eksameid ka prof Evald Saagile.
Enne Hillarit vastutasid kiriku ajaloo õpetamise eest UKKs 1946. aasta oktoobrist professori kohusetäitja ülesannetes mag. theol. Adolf Horn ja tema arreteerimise järel 1948. aasta 14. veebruaril selles ülesandes jätkanud mag. theol. Lembit Tedder, kes kasutas samuti õppematerjalina prof O. Silla loengumaterjale. Tedderi ootamatu surm avas võimaluse omakorda Hillarile, kelle vastutusalasse tulid nüüd ajaloolise usuteaduse ained, kaasa arvatud muidugi ka Eesti (kodumaa) kirikuajaloo uurimine, mis oli 1946. aastal kinnitatud UI seadluse § 2 järgi prioriteetsemaid ülesandeid.
Kuid tegelikult jätkas üldise kirikulooga seotud ettekannete pidamist instituudis edaspidi ka Evald Saag, kes veel 1965. aastalgi võtab vastu harjutustöid ja eksameid nii kodumaa kui ka üldkirikuloo kõikides perioodides (vanaaeg, keskaeg, reformatsioon, uusaeg). Nende kõrval eksisteerivad ainult väga üksikud eksamiprotokollid, millel on Põllu allkiri.
Seda kurioosumit jääb ajaloos kroonima fakt, et Põld ei olnud isegi temaga koos kodumaa kirikuloo eest vastutava mag. theol. Voldemar Ilja doktoritöö juhendaja. Selleks oli prof Saag. Kodumaa kirikulooga töötamine jäigi Põllul tagaplaanile. See jättis ruumi omal initsiatiivil teemaga tegelda ka dr. theol. Uku Masingul, kes näiteks 1962. aasta märtsis ja aprillis pidas seeria loenguid Eesti kirikuloost.
(Järgneb.)
Riho Saard,
teoloogiadoktor