Iga inimene on jumalanäoline

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”

Luuka evangeelium 10:25–37

Halastaja samaarlase lugu on õhtumaise kultuuri iga inimest hinnaliseks ja oluliseks pidava inimeseks olemise impulsstekst. See on keeleväljendina kirjeldamas põhiväärtusi, millest saavad jõudu ammutada nii ravi, hoolekanne kui põetamisega abivajajaid aitavad hooldajad. Lugu põhjendab eestkostetekstina nende õigusi abile, kes ise enda eest seista ei saa, ei suuda ega oska.

Esmapilgul lihtsakoeline tekst, mis kirjeldab halastust ja hüljatute eest hoolitsemist, on palju sügavam ja inimest muutev. Oma arutelus Jeesuse ja seadusetundja vahel on näha kaks lugu, millest esimene algab küsimusest igavese elu järele ning kuigi vormiliselt õige vastus, ei too see rahulolu ja kindlust, kuidas ikkagi pärida igavene elu, sest seadusetundja ajab kiusu ja küsib: „Ja kes siis on mu ligimene?”

Siit algab uus, arusaamist laiendav sügava teksti osa, „üks inimene …“. See hõlmab kõiki osapooli, sest häda ja õnnetuse eest pole keegi kaitstud. Jeesus lõpetab oma loo jutustuse nõnda, et vastaja ei saagi muud moodi vastata, kui vaid ütelda, et see, kes hädasolijat aitas. Seega jõudis ta vastuseni, mis on olemuslikult muutev ega jäta muud võimalust kui vaid see elusaks elada ja järgida.

Kuid siit algabki hoopis keeruline tee, mis tegi seadusetundjale vastuse raskeks ning avardas põhjapanevalt toonase ajastu arusaamapilti kuni alustaladeni. Jutustatud loos on preester kogukonna üks väärikamaid ja lugupeetumaid liikmeid, kelle eeskuju hinnatakse ta puhtuse kaudu. Puhas ei saa kokku puutuda räpasega, ta peab olema puhas, et oma kohust täita, et seista oma ülesandes ja teenida.

Leviidi koht on kogukonnas sarnase hoiakuga, et teenida vagalt, õiglaselt ja õigesti, ka tema peab jääma puhtaks, sest muidu ta ei saa oma kohust täita. Kuid antud lugu paneb nende elud ja teod justkui sundviskesse, et nad ei saa õigesti käitudes õiglaselt tegutseda ja ligimesearmastust teostada nii, nagu loo suunitlus nõuaks. Loo taust jätab lahti ka võimaluse röövlite kätte jäänu osas ega kinnita kannatanud mehe tublidust, puhast eluviisi, süütust või muud, sest rõhk on hoopis samaarlase kujul.

Samaarlane – see on ju pooleldi segavereline, mitte meie oma, ta ei ole meiesuguste killast. Ta on eemaletõukavalt võõras ja meid lahutab olemuslik veelahe, just tema saab õiglasena, taibates ligimesearmastuse juurt, kannatanule hoolivust näitavaks eeskujuks.

Jeesus ei küsi, kes on mulle, tervele ja tublile ligimene, vaid kes on ohvrile, eestkostet vajavale ligimene. Siin avaldubki Jeesuse kuulutuse põhjapanev muutus, et iga inimene loeb ja on Jumala looming, kandes jumalanäolisust isegi siis, kui see on meie arvates nii tuhmunud, et seda suisa polegi.

Elu kesk võõraid, võõristust on täidetud võõrandumise ja kaugenemisega, kuid õnnetused ja hädad käivad ikka mööda inimesi. Mööda inimesi, kellega me koos istume lauas, oleme koos ühe katuse all, aga ka minu inimesi, kelle nime, elu ja lugu ma ei tea.

Laulja Chalice annab edasi mõtted laulus „Minu inimesed“:  ja äkki tõesti ei klapi / samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega / nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis kui neil puudub kontakt sinuga / kui teid on okkad sidumas / …

Hoolivust ei ole kunagi palju, tänaselgi päeval on küllalt lugusid, kus kõrvalseisjad ja möödujad ei näe, ei kuule, ei hooli, sest see ju ei puuduta neid. Me oleme oma hoolivuse usaldanud oma ühiskonnakorralduses selleks ette nähtud institutsioonide kätte, palgaliste kätte, kelle töö see on, ja nad teevad seda andunult ning pühendunult.

Me oleme sellega moodsal ajal justkui ennast vabastanud, öeldes, et „nemad peavad seda tegema, sest see on nende töökohustus“. Ometi, ükskõik kui ennastsalgavalt, hästi ja ustavalt need ametid ka ei toimi, pole rõhk siin neil, vaid minul, ja kes siis on mu ligimene.

Ema Theresa on öelnud: „Vaesed peavad teadma, et neid armastatakse, see on kõikide õigus.“ Nõnda annab Jeesus teada meie õiguse: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Luuka evangeelium 6:36) Armuline olla pole pelgalt meeleolu või tunne, see on seotud õigusliku poolega, see on nende õigus tunda armu, sest Temast „meie kõik oleme võtnud tema täiusest, ja armu armu peale” (Johannese evangeelium 1:16).

Laskem Chalice’i laulu refrääni sõnadel lõpetuseks kõlada:  mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool / mu inimesed teavad ise et nad on …

… ja tunda, et sa oled olemas ja ligimene hoolib sinust, on imeline!

Aamen.

Arho Tuhkru

Tallinna toomkoguduse õpetaja