Informeerituse pimedus
/ Autor: Diana Tomingas / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 12. märts 2014 Nr 12 /
Viimasel nädalal olen palju mõelnud informatsiooni ja informeerituse petlikkusele. Valusaim näide on aktiivne propaganda, mis keerleb Ukraina-Vene konflikti ümber ja mida veskid Venemaal vahetpidamata jahvatavad: kuidas Ukraina ootab rõõmuga Vene abi, kuidas USA hoopiski leppeid rikub, kuidas kohalikke venelasi nii religioossetel kui etnilistel põhjustel taga kiusatakse. Ja inimesed loevad ja usuvad, sest kuvand meediast kui tõepärase info edastajast on nii tugev.
Veel üks näide. Peaasjalikult Lähis-Idas ja lõunapoolkeral toimuvast raporteeriv Al-Jazeera uudistekanal küll kirjutab Ukrainast, aga tundub, et mõningasest eurofoobiast ja vähesest allikakriitikast lähtuvalt pole nende avaldatud artiklid objektiivsed, nimetades USA abi järjekordseks läbikukkunud katseks maailma enda käpa alla saada ning Vene vägesid Krimmi kaitsvaks jõuks. Ka seda infot tarbivad inimesed usuvad, et saavad adekvaatset teavet, mille põhjal maailmas toimuva kohta järeldusi teha.
Parim näide sellest, kui petlik on tegelikult informeerituse tunne, on dokumentaalfilmi žanr, mille eesmärk on näidata objektiivselt mingit sündmust, tekitades samas vaatajas tunde, et too näeb päriselt, reaalselt, tõeselt seda, mis toimub. Taoline dokumenteerimise kui tõe kontseptsioon on juba iseenesest paradoksaalne. Sest hetkel, kui keegi kaamera taha astub, saab linateosest režissööri looming, fiktiivne kujutlus olemasolevast, kellegi räägitud lugu. Tõde tema meelest, mis saab tõeks meie meeles ainult põhjusel, et filmis on kasutatud live-kaadreid.
Info või selle tagasihoidmisega on võimalik saavutada tervete riikide langemine ja teiste võimulpüsimine. Ega ilmaasjata räägita globaalsetest infosõdadest. Seepärast on oluline infot märgata, selle suhtes alati kriitiline olla ja mitte midagi iseenesestmõistetavana võtta. Sest mida rohkem infot meil on, seda vähem me tegelikult teame.
Diana Tomingas
