Isadus kui väärtus, mis sisaldab eeskuju ja perekonna kaitset

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Peakaplan Valdo Lust. Foto: Toomas Nigola

Möödunud nädalal süütasime küünlad ja mõtlesime neile, kes on siit maailmast lahkunud. Oli hingedepäev. Meenutasime neid sooja mälestusega, nagu meie esivanemad on seda põlvest põlve teinud. Vaikus, palved ja küünalde soe valgus kandsid mõtted meie eelkäijatele, kes elavad meie mälestustes ja meie endi lugudes. Selle pühendumise kaudu hoiame elavana sidet nendega, kes on käinud meie eel, aga pole jäänud unustusse.

Tuleval pühapäeval on aga aeg suunata pilk isadele. Isadepäeva tähistamine on hingedepäevast palju noorem traditsioon, ent samamoodi oluline. See on päev, mil meenutada isa, vanaisa, vanavanaisa rolli meie elus. Seda tuge ja armastust, mida nad meile on andnud ja annavad. Paljudele on need kaks tähtpäeva omavahel seotud ning mõlemad päevad annavad põhjust meenutada oma isa.

Isasid on muidugi erinevaid tüüpe. Neid on põnevalt kujutatud nii kirjanduses kui filmis. Mõni isa võib olla nagu kirjandusest tuttav Pipi Pikksuka isa. Kapten Efraim Pikksukk on kaugustes rändav kapten, kes ilmub oma tütre ellu alati justkui ootamatult, aga väga oodatult. Ja lahkub sama äkitselt, süüdates Pipis unistusi ja seiklusjanu, mis teda kannustavad ka siis, kui isa on kaugel eemal. Ta on muretu sell, julge, maailma avastav ja lapse jaoks vahel hoomamatult suur.

Sootuks teise isatüübi võime leida filmist „Mehed ei nuta“, kus Richard Peramets on teinud suurepärase rolli ülihoolitsevast ja õrnast isahingest. Isa, kes paneb endale ööseks äratuskella, et oma pojakese öörahu ja magamist kontrollida. Ning kelle muretsev hääl kõlab tuttavalt mitmes kaadris hüüdes: „Priidik! Isa hüüab sind! Priidik!“

Teda näeme isana, kes oma rolli näeb eelkõige hoolivana ning kelle jaoks iga pisimgi pojaga seotud asi on kallis. Ja iga pisimgi mure poja pärast on isale südames raske ning toob laubale murekortsu. Priidiku isa on habras, ent samas igavesti valmis oma lapsele toeks olema, laskmata teda silmist.

Vahest ei samastu me ise ega meie isad mitte ühe ega teisega eespool mainitutest, vaid sarnaneme veidi ühega ja teatud hetkedel teisega. Isa on sageli see, kes ei pea olema täiuslik, kuid kes oma kohalolekuga kujundab meie elu.

Muidugi on palju neid, kelle jaoks isast rääkimine on väga raske ning kes sooviksid oma hinges, et tema isa võiks olla ükskõik mis kujul ja millise inimesena, aga oleks olemas.

Pühakirjast leiame mitmeid isakujusid, mis palju enam võivad kõnetada kui kunst või film. Isana tuleb alati meelde Joosep, tegelikult siis Jeesuse kasuisa. Ta on vaikiv, ustav ning tema teod räägivad valjemini kui tema sõnad, sest pühakiri ei anna meile tema suust ühtki sõna.

Alati olemasolev, vastutust kandev perekonnapea. Lihtne puusepp, kes on loobunud enda mugavustest ja turvalisest elust, et oma peret kaitsta ja hoida. Aga Joosepi puhul tundub, et isadus ei ole tema jaoks mitte ainult hoidmine ja kaitsmine, vaid ka suurel määral enesesalgamine. Ta on alati perekonna jaoks olemas, jäädes ise oma isikuga ning soovidega varju.

Kuid pühakirjast võime leida veel põnevaid isakujusid. Võtame või Aabrahami kui ustava Jumala tahte järgija. Aabraham on valmis isana ülimaks ohvriks, kui Jumal seda nõuab. Või tähendamissõnadest „Kadunud poeg“ isa, kes võiks meile olla andestuse ja armastuse eeskuju. Tema armastus ei katke ka siis, kui tema poeg on selleks palju teinud.

Või siis kuningas Taavet, kes oli kirglik ja armastav, kuid kelle suhted oma lastega olid keerulised. Kuningana ning isana oli Taavetil vaja teha vahel väga raskeid otsuseid, mis puudutasid ka tema enda perekonda.

Siiski usun, et kuigi isad võivad olla ja ongi väga erinevad, on isaduses väärtus, mis sisaldab eeskuju, hoidmist ja perekonna kaitset. Sageli ka raskeid otsuseid, vahel vaikset toeksolemist, kuid eelkõige armastust. Olgu ka Jumala õnnistus ja armastus iga isa südames ja sammudes.

Valdo Lust

politsei- ja piirivalveameti peakaplan