Issand Jeesus on tee

Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad, ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt nüüd minu äraolekul, valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt. Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud. Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. Niisamuti siis rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga!
(Fl 2:12–18)

… te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast. Vanades kirikutes käies võib tõdeda, kui targasti ja otstarbekohaselt vanal ajal kirikuid ehitati. Keskaegsetel kirikutel oli erinevaid kasutusviise: pühakoda kõigepealt, siis kaitserajatis, hotell palveränduritele. Lisaks on olnud paljud saarte ja rannaäärsete alade pühakojad ka meremärgid, et merel olev laev teaks kurssi hoida või võtta. Selles mõttes ehitati kirikud nagu majakad, mis juhatavad laevadele teed.
Lõuna-Eestis on kirikud enamasti ehitatud kõrgematesse paikadesse, et need paistaksid kaugele kätte ja et kirikukella löögid, mis kandsid endas konkreetset sõnumit või kutset jumalateenistusele, kostuksid võimalikult kaugele. See on kutse, mis on prohvet Jesaja nägemuses ja kus paljud rahvad ütlevad: «Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu» (Js 2:3).
Pühakojad peavad olema nähtavad märgid, vaimsed majakad siin maailmas, kohad, mis on kergesti leitavad, kuhu saab tulla ja teha hetk puhkepeatust oma elurännakul pühapäeviti või muul päevalgi, kui see on võimalik. Puhkust me vajame ja pühakoda koos Jumala sõnaga pakub seda. Kuid mitte ainult puhkust, vaid ka kosutust ja kinnitust. See ei saa olla sundus, mis toob meid pühakotta või jumalateenistusele, vaid meie enda hinge vajadus Jumala sõna järele, vajadus osaduse järele Jumala ja üksteisega või ka vaikuse ning rahu järele keset tormlevat maailma.
Kristus on maailma valgus. Oma maapealse elu ajal oli Ta valguseks, mis juhatas paljusid Jumala juurde. Tema juurde tuldi kokku, et Teda kuulata, näha, puudutada. Issand Jeesus on ise enda kohta öelnud, et Ta on tee. Ta on tee, mis viib Jumala tundmise juurde, Ta on tee, mis juhatab eksinuid, Ta on tee, mis viib igavesse ellu.
Paljudele oli Ta valguseks, mis oma enneolematu kirkusega kohutas ja pimestas silmi. Ta oli tõeliseks valguseks omas ajas ja on ka praegu kogu maailma valguseks. Pühakojad on küll lihtsalt torniga või tornita majad, kuid kui seal kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse sakramente, siis on seal Kristus ise kohal kui valgus. Ja see paistab kätte, just nagu kirikuhoone oma torni või ristiga on kaugele näha.
Kristus ütleb Temasse uskujate kohta mäejutluses: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5:14–16).
Ka meie elu, kes me oleme ristimises seotud Kristusega, saab olla täidetud Tema valgusest. Nagu ütleb ühe kirikulaulu salm: «Kui siis Sinu leegist tõuseb / valgus Sinu rahva soos, / siis maailmgi tunneb, ütleb: / «Siin on Jeesu jüngrid koos!»» (KLPR 314:5)
Kristuse valgus saab nähtavaks meis, kui laseme Temal oma elu juhtida. Üks asi on seejuures oluline: nimelt, et kunagi ei hakataks arvama, et valgus, mis juhatab teisi, on meie enda valgus, vaid et see on ikkagi Kristuse valgus, mis kumab inimeste elus ning on teistele abiks ja toeks. Kui hakatakse seda lugema oma teeneks ja oma headuseks, siis võib see hoopis osutuda eksitavaks valguseks ja inimene ise eksitavaks teejuhiks. Räägitakse legendi Ungru krahvist, kes olla valetulega eksitanud merel sõitvaid laevu ja juhtinud neid madalikule, et rannaõiguse järgi laeva last endale saada. Nii võib juhtuda ka valgusega, mis ei ole Kristusest. See on eksitav ja omakasupüüdlik.
Kristus on maailma valgus. Ärgem siis unustagem ka lugedes neid apostli sõnu tähtedest maailmas, et kõik meie püüdlused ja saavutused pole meie teene ega meie õigus, vaid Jumal on see, kes tegutseb, kui oleme Temale kuulekad, pidades kinni elusõnast.
Aamen.

Argo Olesk,
Pindi koguduse õpetaja