Jääge minusse ja mina jään teisse

1Kn 17:1–6
Eelija astub kuningas Ahabi ette ja kuulutab Issanda nimel suurt põuda. Miks pidi prohvet seda tegema? Ennustajaid ja ilmatarku oli teisigi, aga keegi ei ennustanud Issanda nimel. Usk tõelisse elavasse Jumalasse oli kadumas.
Kuningas Ahabist kirjutab Piibel 1Kn 16:29 jj, et «ta tegi kurja Issanda silmis, rohkem kui kõik need, kes enne teda olid olnud.» Ta abiellus Tüürose-Siidoni kuninga tütre Iisebeliga ja too tõi Baali kummardamise Iisraeli pealinna. Need preestrid kuulutasid Baali kui loodusjõudude ja viljakuse jumalat. Ahab olevat olnud järeleandlik, nii et lasi Iisebelil kõrvaldada ja tappa Issanda prohveteid. Riigis valitses ebajumalateenistus ja paistis, nagu poleks Jumal enam mingi määrav tegur inimeste elus. Rahvale võis tunduda, et elu läheb edasi ka ilma Jumalata.
Eelija sõnum Ahabile on tõsine ja tuletab talle meelde elavat Jumalat. Kuningas, kes tundis ennast suure valitsejana ja kellel polnud jumalakartust, võis arvata, et tema ongi siin maal kõige suurem. Kord kõnelesin ühele vallavanemale koguduse elust, plaanidest ja usust Jumalasse. Kogesin, et ta kuulas mind tähelepanelikult, nõustus kõigega, mida talle rääkisin, ja lõpuks ütles, et toetab mind. Pärast kohtumist hakkas vaim minus kõnelema teist keelt ja ma tundsin, et kõik see oli tühine. Suhtumine oli pealiskaudne ja inimlik.
Tahaksime väga, et Jumal oleks alati kindlalt meie selja taga ja isegi teeks seda, mida me alati talt palume. Kuid meie tunneme sellist Jumalat, kes on ütelnud, et «minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!» (Js 55:8–9).
Eelija sai palves Jumalalt tuge, et ta võis julgelt minna kuningas Ahabi ette ja ütelda talle, et Jumal on olemas ja ta veel elab ning näitab oma olemasolu kogu riiki ja maad valdavas pikas põuas. Selleks, et meie mõtted ühtiksid Jumala mõtetega ja meie teed Jumala teedega, peab sündima ime. Jeesus on ütelnud: «Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes» (Mt 19:26). Olen veendunud, et selleni jõuab inimene läbi kannatuste ja usuvõitluse.
Ahab võis naerda ja vihastada, pidada prohvetit narriks, kuid ajapikku, kui maa kuivama hakkas, tulid kuningale Eelija sõnad meelde. Ahab otsis Eelijat kõikjalt, et teda karistada ja hukata, kuid ei leidnud. Ta pidas Eelijat põua tekitajaks, märkamata, et selle taga on Jumal. Jumal peitis Eelija Kriti jõe äärde ühte koopasse ja ütles: «Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid sind toita!»
Meie üks armsaid söögipalveid kõlab: «Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb, kas ta nälga sureb? Tema loodab Looja peale.» Jõest vett juua ei ole midagi erilist, seda on elus paljud teinud, kuid lindudel end toita lasta tundub väga erilisena. On aegu, kus loomad ja linnud on Jumalale kuulekamad kui inimesed. Kui Taaniel oli aetud lõvikoopasse, tundusid lõvid inimestest inimlikumad.
Jumal kasvatab meid, et me usus kasvaksime. Eesti ühiskonnas on palju virisemist ja nurisemist. Kellel avaneb võimalus minna välismaale suuremat raha teenima, lähebki ära. Meie kogudused kuivavad nagu Kriti jõgi. Paljud mõtlevad, mis saab tulevikus, kas kirik jääb püsima. Kui kaua jätkub usku elavasse Jumalasse? Sellised masendavad mõtted võisid olla peas ka Eelijal ja tema sai loota oma elu hinnaga vaid Loojale. Jumal aga toitis teda ja hoidis elus ka siis, kui Kriti jõgi ära kuivas ja sealt enam juua ei saanud. Ta oli Jumala laps, kes ei teeninud teda mitte maise heaolu pärast.
Apostel Paulus ütleb: «Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.» (Fl 4:12) Jumal hoiab meie kirikut ja rasked ajad saavad olla ainult õnnistuseks. Jumal ei kõnele meiega ainult headel päevadel, vaid ka rasketel. Inimene vaatab sageli teisi inimesi, näeb, mis neil on, ning hakkab tundma puudust ja kadedust, kuid rasked päevad õpetavad nägema ka seda, mis endal olemas on, mis mind rasketel päevadel toidab.
See on Jumala and, mille eest tahan teda tänada. Kogudus toob tänu Jumalale, et pühapäeval helisevad kirikute kellad, kutsudes inimesi kirikusse ja palvele. See on meie igapäevane leib muude vajaduste keskel.
Prohvet Eelija pidi kannatama koos rahvaga, sest põud ja ikaldus ei jätnud puudutamata kedagi. Jumalal on kannatusele mõte. Kui Jumal meile ülesande annab, aitab ta meid. Me pole kunagi Jumalast maha jäetud. Jeesus ütleb: «Jääge minusse ja mina jään teisse… Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis iganes tahate, ja see sünnib teile!»

Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja