Jeesusega on julge olla

Mees vastas neile: „Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?“ Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: „Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea.“ (Jh 9:27–29)

Jeesus on eelnevalt Siiloa tiigi ääres tervendanud sünnist saati pimeda mehe. Meile ei anta evangeeliumis teada tema nime. Ega sedagi, kas Jeesus on pimedalt küsinud tema enda tahte kohta nägijaks saada.

Jeesusega kohtumiseni polnud pime oma silmadega mitte midagi näinud. Vaevalt sai ta täielikult hoomatagi, millest oli ilma jäänud … Mööda ei saa minna asjaolust, et vigasena võis toona leida möödujate kaastunnet ja nii sai kerjates endale elatist teenida. Aga ta küll kuuleb. Ta kuuleb Jeesust tulemas ning kuuletub pimesi tema tegevusele ja korraldusele tiigis silmi pesta.

Ja seejärel, pärast tervekssaamist, on selle inimese kindlameelsus tõeliselt muljetavaldav. Arvestades, mida kõike peab ta kohe näha ja tunda saama. Kui pinevalt ja korduvalt Jeesusele vaenulikud variserid peale käivad oma küsitlemisega nii talle kui ka tema vanematele, justkui oleks see alles omandatud nägemine kuidagi vale. Või valesti saadud. Olukorras, kus segadust oli temas ja ta ümber väga palju, kõigepealt imeline nägijakssaamine iseenesest – ta avastab maailma enese ümber. Mida kõike ta oma ihusilmaga näeb! Seejärel astub ta oma esimesed iseseisvad sammud – seni on teda ju vaid talutatud – ja püüab leida tasakaalu. Rinda paisutab tänutunne teda tervendanud Jeesuse vastu. Siis juudid oma terava tähelepanu ja vaenamisega. See mees ei tunnista Jeesuse vastu. Ja nii heidetaksegi ta kogudusest välja.

Kogudusest väljaheitmine oli tol ajal täielik väljatõukamine. Sellega tõrjuti ta välja kogukonnast, seltskonnast, õigete seast, üleüldse ühiskonnast ja „maailmast“. Sestsaati on ta soovimatu isik kogukonna mistahes sündmustes ja elus. Iseäranis templis – Jumala kojas.

Ent Jeesus, Jumala Poeg, saab sellest kohe teada ja otsib tervenenud inimese ise üles. Nii seisab endine pime Jeesuse ees, näeb teda ja kuuleb otsest pöördumist enda poole: „Kas sa usud Inimese Pojasse?“ Mees vastab omakorda küsimusega: „Kes see on, et võiksin teda uskuda?“, ja saab niisama lihtsa kui selge vastuse: „Sa oled teda näinud ja praegu sa kuuled teda.“ Eluaeg pime olnud inimene usub oma silmi ja kuuleb sõnu sellelt, kes talle nägemise andis. Siin saavad üheks nägemine ja kuulmine – nagu sünnist saati pime inimene on hakanud uskuma oma silmanägemist, nii usub ta selle sõnu, kes talle nägemise on andnud. Jeesus tegi selle tegusid, kes oli teda läkitanud, ning nägijakssaanu koges seda eneses hästi. Nägijakssaanu tänutunnet pole tänapäevalgi raske ette kujutada. Raskest haigusest paranenud inimene püüab meie päevilgi enamasti võimalikult kärmelt tagasi pöörduda oma endise vana, sisseharjunud elukorralduse juurde, et seda jätkata.

Toonased variserid, õpetatud mehed, olid endi meelest juba niikuinii õiged. Muidugimõista ka terved, sest nad tegid ju kõik hästi ja õigesti, Seaduse kohaselt. Nemad olid Moosese jüngrid. Ja ikkagi täiesti pimedad ja kurdid kuulma ning nägema nii Jeesust kui ka omaenese olukorda.

Nõndaviisi on juudid tervenenud mehele vastuolulisel kombel osutanud kogudusest väljaheitmisega isegi teene – nüüd ei ole tal enam tagasiteed. Võimatu on ette kujutada tema hoiakut. Uus elu toob kaasa täieliku ära pööramise vanast. Tõeline tervenemine ja nägijaks saamine saab aga toimuda üksnes Jeesuse läbi: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (Jh 16:33)

Julgus ja kindlus, et Jeesus selle maailma juba ära on võitnud, aitab meelekindlalt vastu seista kõigile raskustele. Selle maailma õiguse – uskmatuse, vihkamise ning sallimatuse rõhumisele ja pealekäimisele sealhulgas.

Sünnist saati pimeda inimese tervenemine Jeesuse läbi toob temale kaasa tänulikkuse, usalduse, meelekindluse ja uue elu. Jumala tegu oli saanud temas avalikuks. Ja tema toob omakorda vastuseks kuuldavale väga lihtsa ja lühikese usutunnistuse: „Issand, ma usun“, ning kummardab Jeesust. Tal on nüüd see kindel pide, millest kinni hoida, et jaksata ära kanda oma üksildust ja säilitada äsja saadud nägemist. Jeesus on avanud nii selle inimese silmad kui südame. Esile on tulnud uus loodu. Nüüd on tema elu pühitsetud, et kanda oma nägemist, et kanda oma ümbruskonnast erinevat nägemisviisi. Sest Issand on ustav nendele, kes on ustavad temale. Nii nagu me oleme kuulnud Jeesust mäejutluses: Õndsad on need, keda taga kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik.

 

 

 

Elve Bender

Tarvastu Peetri koguduse õpetaja