Jumala armastuse ohvritee
/ Autor: Tiina Janno / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 19. veebruar 2020 Nr 7 /
Viimane pühapäev enne suurt paastu viib meie mõtted pöördepunktile Jeesuse elus. Ta oli alustamas oma kannatusterohket teekonda Jeruusalemma, teades, mis teda ees ootab. Kogu tema varasem elu oli olnud ettevalmistus selleks. Vaadates aga tuleviku sügavikku, haarasid Jeesustki ehmatus ja hirm, tema missioon oli jõudnud punkti, kust ei olnud enam tagasiteed. Vaid ühe otsustava sammu astumine tõotas vallandada ahelreaktsiooni, traagiliste sündmuste jada, mille lõpus oli ristisurm ja ülestõusmine.
Vaatamata vastakatele tunnetele oli otsus Jeesuse südames juba küpsenud ja valmis: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks“ (Jh 12:23). Jeesuse sügavam kutsumus oli leppida kannatusega, ta ei jäänud kõhklema ega pööranud tagasi – Jumala armastuse tee on ohvritee. Jeesuse ohver, mille ta tõi meie pattude eest, on selle armastuse meile kirgastanud, nähtavaks ja elavaks teinud. See armastus on ühtlasi kutse, Jeesus kutsub meid ennast järgima.
Kristlase elu on kutsumuselu, mis eeldab ja nõuab pühendumist, vaja läheb valmisolekut muutusteks ja pöördepunktideks, mis võivad tunduda hirmutavad. Samas ei taha me olla need, kes salgavad oma kutsumuse, me ei taha otsida tühiseid vabandusi ega kogeda hingelist tühjust. Raskustes on turvaline teada, et meil on Issand, kes on ise kogenud inimlikke kahtlusi ja hirmutunnet, olemata seejuures põgeneja ja allaandja. Tema mõistab meid ega keela meile oma armu ja abi, nõnda juhib ta meid läbi raskuste ja väljakutsete sügavama usu suunas.
Tiina Janno
