Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jumala rahva koduigatsus

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve / Number:  /

Reisimine on muutunud kiireks ja mugavaks, aga koduigatsus jääb. Võib vaid aimata, kui suur võis olla muistsete maailmarändurite koduigatsus, kui pikad teekonnad kestsid aastaid. Aga olen tänapäevalgi näinud suurt ja eluaegset koduigatsust. Näiteks kunagi kodumaalt põgenenud või võõrsil sündinud eestlaste seas, kes laias ilmas elades kannavad südames igatsust kaotatud kodu või esivanemate maa järele. Kuni unelm tagasipöördumisest veel ootab realiseerumist, saab ju teha oma kodust ja mõtteruumist killukese päris kodumaast kus tahes maailma paigas elades.
Midagi sama suurt on ka Jumala rahva koduigatsuses. Reaalne, päris igatsus Jumala riigi järele. Niisugune isiklik kogemus oli mu kristlik lapsepõlvekodu keset tollast võitlevalt ateistlikku ühiskonda. Kirik tervikuna oli neil aastatel inimeste suure igatsuse väljenduseks. Väljas lehvisid punalipud ning rahvast aeti käima teed kommunismile. Aga kirikutes, paljudes kodudes ning lugematutes südametes oli Piibel avatud ning küünlad palveks süüdatud. Meelerahu andis äratundmine, et see ümbritsev jama lõpeb kord niikuinii, aga Jumala riik jääb.
Meie kodu on Isa juures ja Kristus on tee sinna. Kuhu? Kas teispoolsusesse, mingisse paralleeluniversumisse? Kas taevasse? See küsimus tegi algul jüngreidki ärevaks, kuni nad taipasid, et tundmatusse polegi vaja tormata. Õigupoolest pole vaja kuhugi minna. Piisab, et püsida Jumala juures ja tema on ju kõikjal.
Mart Salumäe

Jaga