Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus

Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. (Jeremija 29:11)

55 aastat tagasi jaanipäeval, 24. juunil 1969 saatis okupeeritud Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis Ernst Jaakson Eesti riigivapiga blanketil ingliskeelse kirja, mille sisuks oli eesti keelde tõlgituna üks lause: „Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabaduse ja parema maailma saavutamisele.“ (Originaalis: „The people of Estonia join those who hope and work for freedom and a better world.“) Vaid päev varem oli Ernst Jaakson saanud kirja NASA administratsioonilt, kes palus oma riigi juhtidelt küsida sõnumit, mille Ameerika Ühendriikide astronaudid võiksid kaasa viia Kuule. Paljude jaoks kaardilt pühitud ja vaid mälestustes edasi kestva Eesti Vabariigi ametliku esindajana koostas Ernst Jaakson ise vastava läkituse.

Vaevalt kuu aega hiljem, 21. juulil 1969 astus esimene inimene Kuu pinnale. Apollo 11 astronautide meeskond viis meie koduplaneedi kaaslasele 73 riigi läkituse seas ka lootusrikka sõnumi Eesti Vabariigi esindajalt. Kõikide kaasatud riikide juhtide avaldused on graveeritud mikroskoopilises kirjas väikesele ränist kettale, mis koos nelja Ameerika Ühendriikide presidendi pöördumisega lebab tänaseni alumiiniumist korpuses Kuu pinnal Vaikuse mere (Mare Tranquillitatis) edelaosas, paigas, kus astronaut Neil Armstrong 55 aasta eest Kuu pinnale astus.

Mind paneb imestama Ernst Jaaksoni optimism ja usk paremasse tulevikku. Hoides aastakümneid kestnud okupatsiooni tingimustes elus Eesti Vabariigi iseseisvuse järjepidevust paguluses, luges ta Kuu pinnale jõudnud sõnumiga eestlased nende rahvaste hulka, kes kogu südamest hindavad ja armastavad vabadust.

Hea meel on tõdeda, et pärast kümme aastat kestnud Krimmi anneksiooni ja kahte aastat Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukrainas kuuluvad eestlased endiselt vabadust väärtustavate ja selle eest seisvate rahvaste hulka. Tuntud ütlust „kui ihkad rahu, valmistu sõjaks” (si vis pacem, para bellum) parafraseerides oleme jõudnud olukorda, mille kohta võib öelda: „kui ihkad rahu, pea sõda” (si vis pacem, fac bellum). See teeb mind ja paljusid teisi aga üha enam rahutuks, sest oleme lähtuvalt põhimõttest, et väike sõda hoiab ära suurema sõja, saanud osaliseks jõulises võidurelvastumises. Oleme tegelikult uue külma sõja kõige kuumemas tsentris.

Paradoksaalselt absurdne on olukord, kus rahu saavutamise ainsaks toimivaks meetodiks on hankida juurde veel rohkem relvi ja näha selleks ette veelgi suuremad summad riigieelarves. Mulle ei meeldi teadmine, et olen uusi või kõrgemaid makse tasuma hakates moraalselt osaline relvatehingutes. Kuigi soovin, et võiksime toimida teatud tingimuste täitumisel põhimõttest „kui ihkad rahu, sõlmi rahu” (si vis pacem, para pacem), olen siiski valmis küsitud makse maksma.

Kristlased usuvad, et sõdu põhjustavad eksiteele astunud inimesed. Prohvet Jeremija vahendab Jumala mõtteid (Jeremija 29:11). Looja meeltes on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda meile tulevikku ja lootust.

Eesti kirikutes ei ole kadunud lootus ega lakanud palved ei Eesti ega ka Ukraina rahu eest. Palusin ka oma õpilastel Eesti sünnipäevale mõeldes kirjutada palveid. Üks põhikooli lõpuklassi noormees kirjutab: „Kallis taevane Isa, ma palvetan Eesti eest! Palun, et Sa kaitseksid Eestit ja annaksid mõistust riigi juhtidele. Ma tänan Sind ilusa looduse eest. Ma palun ka: kui Eestisse tuleks sõda, siis Sa oleksid siin ja aitaksid neid, kellel läheb abi vaja.“

Rahu maailmas algab headest ja lugupidavatest suhetest riikide juhtide vahel. Rahu riigis algab poliitiliste erimeelsuste võitmisest, koosmeele otsimisest ja üksteisega arvestamisest. Rahu kodus algab usaldusest, üksteisemõistmisest ja armastusest. Lõpuks saab rahu maailmas alguse armastusest kodus. Kui rahu ei ole, oleme armastuses ebaõnnestunud.

Septembris oma 70. sünnipäeva tähistavalt tunnustatud muusikult, näitlejast lavastajalt ja tõlkijalt Peeter Volkonskilt küsis ajakirjanik, milliste pattude pärast tuleb Jumalalt andestust paluda. Volkonski vastas, et suurim patt on ülekohus. Ta lisas: „Me kõik teeme ülekohut. Enamasti tehakse ülekohut ebateadlikult, aga võib ka avastada, et oled teadlikult ülekohut teinud.“[1] Tõepoolest, kõige suuremat kahju inimese hingele võib teha empaatiapõuast põhjustatud ülekohus.

Paastuaja alguse läkituses kutsusin sel aastal üles eriliselt mõtlema palves oma maale ja rahvale, et asetada meie olevik ja tulevik Jumala ette. Et seda ühiselt teha, on Eesti Kirikute Nõukogu pühendanud käesoleva aasta meieisapalvele. Just sel aastal täitub 500 aastat meieisapalve esmakordsest eestikeelsest kirjapanekust Isa mede palvena aastatel 1524–1532 koostatud Kullamaa vakuraamatusse. Meieisapalve koos Maarja tervituse palvega on esimesed pikemad tekstid, mis eestikeelsetena väärisid toona kirjapanemist.

Kutsume suurel neljapäeval kogu rahvast veerand tundi enne keskpäeva peatama minutiks oma päevarütmi, et mõttes või häälega, üksi või koos teistega lugeda meieisapalve. Meieisapalve sõnad on omased kõigile kristlastele, kuid tuttavad ka väga paljudele kirikukaugetele inimestele. Kõigile jõukohane armastusega tehtud meeleparanduse tegu on lugeda ühiselt meieisapalvet rahu palvena. Ei ole kahtlustki, et see minut muudab maailma, kui usume, et maailma muutmine algab meist endast. Palume enda muutmisele appi Isa, kes meid teab, tunneb ja armastab.

Isiklik suhe on sageli saatust määrav. Kaitsetahet tugevdab see, kui sõjast saab isiklik sõda. Peame aga tegema kõik, et ka rahust saaks meie isiklik rahu. See ei ole rahu, mida vajavad ukrainlased üksi. Et see oleks ka meie isiklik rahu, peame alustama muutumist iseendast. Juba täna. Siis ei ole meil mitte ainult isiklik rahu ja personaalne riik, vaid ka maailm kõige selles toimuvaga saab meie isiklikuks asjaks. Ernst Jaaksoni 55 aasta tagune sõnum, mis jõudis Kuu peale, tõestab, et empaatia ja ligimesearmastusega võime saavutada lausa personaalse universumi.

Eesti pikk plaan peab nägema ette, et parema tuleviku saavutamiseks tuleb teadmistepõhise hariduse kõrvale asetada teadvuspõhine haridus. Ehk aitaks sellele kaasa maailmavaate- või usundiõpetus. Me ei pea olema veendunud ainult selles ja uskuma ainult seda, mida saame mõõta, vaid ka seda, millest annab märku meie südametunnistus, meie hing ja teadvus. Ainsatki viimastest ei saa ühegi mõõduga mõõta ega kaaluga kaaluda, ometi teame, et nende olemasolust sõltub viimselt, kas oleme üldse elus.

106aastane Eesti riik on elus ja füüsiliselt hea tervise juures. Küll vajab hingetuge, vaimulikku toetust ja tasakaalu meie armsa Eesti vaimne tervis. Sellise õige tasakaalu saavutamisest kirjutab ja laulab oma värskel plaadil armastatud muusik Tõnis Mägi:

(„Tasakaal”, Tõnis Mägi)

Aamen.

EELK peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kirikute Nõukogu president

Jutlus on peetud 24. veebruaril 2024 Tallinna piiskoplikus toomkirikus (teleülekanne ETVs).

---

[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/120041830/peeter-volkonski-venelased-on-orjarahvas