Kaduvad ja kadumatud aarded
/ Autor: Andres Tšumakov / Rubriik: Päevateema ja palve, Pühapäevaks / Number: 18. juuni 2025 Nr 24 /
Kristus ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.“ Luuka evangeelium 10:16
„Me oleme kerjused. See on tõesti tõsi.“ See on üks viimastest mõtetest, mida on väljendanud usuisa Martin Luther. Ja tõesti – igavikus ei ole määrav, kas keegi riietub purpurisse ja peenlinasse ning saab päevade kaupa teha seda, mida süda lustib; või kas keegi peab sõna otseses mõttes endal hinge sees hoidmiseks kerjama leivapalukest. Jumala mõõdupuud inimeste osas ei pruugi sageli kattuda üldse mitte meie inimlike arusaamadega.
Jumal võib inimesele siin elus anda kogeda paljut. „Mis meile seni tundus väikese õlekõrre-sarnase esemena, mille üle võisime naerda, see hakkas silme ees sädemeid pilduma – nagu oleks korraga muutunud kalliskiviks, mida kord üks kaupmees suure vaevaga otsis,“ on öelnud Jaan Lattik. Ja võib olla ka nii, nagu ütleb tuntud jõululaulust üks salm: … ja mina pidin nägema, / et au ja rikkus ilma sees / ei maksa midagi Su ees (KLPR 22).
Oleme nõrgad, ekslikud ja kaduvad inimesed, kuid ometi kasutab Jumal oma töös ka meid. Oleme nii kaduva kui ka kadumatu kandjad. Sellepärast ei ole päris ükskõik, mida teeme või ütleme. On neid, kes võtavad meid kuulda ja seeläbi võtavad kuulda ka Kristust. Ja lükates meid kõrvale, lükkavad eemale ka Kristuse.
Andres Tšumakov
Issand, oled meile osaks andnud nii kaduva kui kadumatu. Mõlema eest olgu Sulle tänu ja kiitus. Kuid lase meil taibata, mis on kaduv ja mis on kadumatu, et mõistaksime, mis meid kord maha jätab ning mis meid kandma jääb.
