Kaplan toob valgust pimedusse

Paastumaarjapäev ja palmipuudepüha on kristlikus traditsioonis sügavalt tähenduslikud pühad, mis eesti rahvakalendrisse põimununa omandavad erilise varjundi. Nende pühade läbi saame mõtiskleda nii Jeesuse maise teekonna kui ka meie endi ajaloo ja vaimuliku tee üle.

Paastumaarjapäev, 25. märts tähistab õndsusloos päeva, mil ingel Gabriel kuulutas Maarjale ette Jeesuse sündi. See on püha, mis tähistab elu eostumist ja uue alguse lootust. Eesti rahvakalendris on paastumaarjapäev iidne kevadpüha, mis oli veel XX sajandil suuresti unustuse hõlma vajunud. Tähistamise sisu seondub eelkõige naise kui ema ja abikaasa rollidega, aga ka oletatava maaemapüha (hilisem kristlik neitsi Maarja kultus) tähistamisega.

See on aeg, mil loodus tärkab uuesti ellu, pakkudes lootust ja uut energiat. Linnud saabuvad tagasi ja valmistuvad pesitsema. Samas on 25. märts ka sügavalt valusate mälestustega päev – märtsiküüditamise aastapäev. Sel päeval viidi tuhandeid eestlasi Siberisse, purustades nende elud ja perekonnad. See paralleel – elulootuse ja lootuse murdmise vahel – annab paastumaarjapäevale Eestis paratamatu traagilise dimensiooni.

1949. aasta märtsis läbi viidud küüditamine on Eesti ajaloos sügavaks haavaks. See tähendas inimeste vabaduse ja inimõiguste täielikku rikkumist, sunniviisilist asumisele saatmist ja aastakümneid kestnud kannatusi. Suurim traagika küüditatute jaoks oli lahutamine kodust, lähedastest, kallitest inimestest, millega taheti läbi lõigata juured, sealhulgas ka religioossed juured, selleks et neil kustuks lootus ja usk.

Siberi vangistusaastatel isiklikult läbielatust on kirjutanud legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer oma mälestusteraamatus „Meie elu on taevas”. Näiteks meenutab ta kaasvangi, kes arvas, et kultuur ja haridus asendavad Jumala. „Milleks sul teda vaja on,” küsis kaaslane, „oled ju haritud mees?” „Ma kardan,” vastas Harri, „kardan et ülespoole vaatamata kaotan oma väärikuse.” Seitse kuud hiljem taas kohtudes oli kaasvang murtud mees, meeleheitel ja hoolimatu. „Milleks siin haridus, kultuur või inimväärikus, nagunii on lõpp seal kivide vahel,” osutas ta laagri surnuaiale. „Ei, lõpp pole seal, vaid taevas,” vastas Harri.

Nii teda kui kindlasti ka mitmeid teisi vaimulikke võib vabalt nimetada selle aja vangilaagrite ja kinnipidamiskohtade mitteametlikeks kaplaniteks. Tänapäeval pakuvad vanglakaplanid juba ametlikult vaimulikku tuge ja lootust inimestele, kes küll teiste asjaolude tõttu on kaotanud vabaduse. Nende töö eesmärk on aidata kinnipeetavatel leida rahu, parandada meelt ja otsida tee uuele elule. Kaplanid toovad valgust pimedusse, pakkudes hingelist abi ja andestust inimestele, kelle elud on sageli traagilised.

Palmipuudepüha on 1. advendiga sarnase sõnumiga, kuulutades taevase valitseja Jeesuse tulekut. Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus sõidab Jeruusalemma emaeesli seljas. Rahvas tervitab teda kui kuningat, laotades teele palmioksi ja riideid. Kuid Jeesus ei tule maise valitsejana, kes vallutab ning valitseb jõu ja võimuga. Ta tuleb alandlikult, ratsutades emaeeslil, mis sümboliseerib rahu ja teenimist.

Tema teekond Jeruusalemma on teekond ristile, teekond surma, et võita patt ja tagada meile igavene elu. Jeesus oli valmis ohverdama oma elu meie eest. See on eeskuju, mis kutsub meid üles teenima teisi ja seisma ebaõigluse vastu. Kuigi meie minevik on täis valu ja kannatust, on meil ka lootus leida armu ja andestust. Nagu loodus tärkab paastumaarjapäeval uuesti ellu, nii saame meiegi leida uue alguse Jeesuse ristisurmas ja ülestõusmises.

Meenutagem nendel pühadel oma ajalugu ja olgem tänulikud vabaduse eest. Kandkem oma südames armastust ja andestust, aidates oma ligimesi, ka neid, kes on vangistuses, ja mõelgem, kuidas saame oma elus ja kogukonnas olla valguseks ja toeks neile, kes kannatavad ning vajavad lohutust.

Tarmo Linnas

vanglateenistuse peakaplan