Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kevad tõi Tartu Vaimu välja

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Ei oska päriselt ette kujutada, missugune nägi Tartu välja nelisada või kakssada aastat tagasi. Aga arvan, et tubli annus vaimsust oli linnas juba siis, kui esimesed studioosused linnapilti ilmestasid. Veel enam siis, kui Toomele vana kiriku varemetesse raamatukogu rajati. Nädal tagasi koguneti just sinna meenutama meie üht suurkuju, kes paraku liiga vähe tähelepanu on pälvinud.
Sel aastal, kui tähistame laulupeo 150. aastapäeva, tuleb meenutada ka esimese laulupeo, aga ka teise laulupeo korraldajat Johann Voldemar Jannsenit. Toomel ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis kõneldi tema elust ja tööst. Olid põnevad ettekanded ja nii nooremat kui vanemat rahvast kuulamas. Meenutati Jannseni ütlust, et häbenegem oma rumalust, mitte aga seda, et oleme eestlased.
Tartu linn oli väga tubli kaks päeva kestnud pidustust korraldama, aga valusalt jäi meelde ettekandega esinenud Alo Põldmäe märkus, et riigi kohus oleks olnud viia sõnum Jannseni 200. sünniaastapäevast UNESCO maailmapärandisse. Ta meenutas kuulajaile Narva mäel Peetri kiriku vastas seisvat laulupeokivi (autor Mati Karmin), kus laulvad mehed on asetatud kahe suure kivi vahele. See oli toonane situatsioon ja laulupidu aastal 1869 meie esimene laulev revolutsioon – ühe riigi lagunemise algus.
Meie alma mater tähistas aga eestikeelse ülikooli sajandat aastapäeva ning selle sammaste vahel ja taga mõeldi hoopis suurejoonelisemalt. Nimelt kuulutas ülikool välja, et soovib korraldada maailma suurima osalejate arvuga vilistlaskokkutuleku ja püstitada sellega Guinnessi rekordi. Kui see rekord ka sündimata jäi, tõi üritus linna kokku arvukalt rahvast, sest neid, kes ülikoolist haridust saanud, on väga palju. Ja igaüks neist on uhke selle üle, et on eestlane. Jannseni vaim elab meis ja meie lastes edasi.
Rita Puidet