Kohtumisrõõm

Jeesus ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!“ ning „Ma lähen Isa juurde!“?“ Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut aega“? Me ei tea, mida ta räägib.“ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.
Jh 16:16–18,20

Käesolev kirjakoht on pärit Jeesuse lahkumiskõnedest, kus ta räägib oma surmast ja ülestõusmisest. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Rõõmust kohtumise üle ülestõusnud Issandaga, kohtumisest Jumalaga on tänases piiblisõnas räägitud.
Kõigepealt võiks küsida, kus see kokkusaamine aset leida võib.
Kirik on Jumala ligiolu paik. See meenutab meile esmalt, et kohtumine on võimalik. Kirik on ise sümbol ja täis sümboleid, mis tuletavad meelde ja juhivad meid osa saama Jumala ligiolust. Jumal on avanud end inimesele, ka minule. Kurbus ja rõõm, millest täna loeme, ei ole mitte ainult Jeesuse kaaslaste, vaid kõigi osa, kes teda ootavad ja vastu võtavad. Iga kirik vastab Vana Testamendi templile, mille kohta Jeesus Jesaja sõnadega sedastas: „Minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele.“
Jumal juhatab kõrbes oma rahvast päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Vana Testamendi rabiinliku traditsiooni jaoks on toora kese seal, kus „pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu“ (2Ms 40). Jumal on oma rahva keskel esmalt telgis, siis Jeruusalemma templis. Seal, kus on Jumala ligiolu, on maailma kese. Jumala auhiilguse kohtamine, sellest osasaamine on ülim, mis Vana Testamendi inimesele võib juhtuda. Paigad, kus see kellelegi osaks saab, muutuvad seeläbi pühaks. Tempel on paik, kus Jumal on lähedal.
Pilve kui märki Jumala ligiolust kohtame ka Uues Testamendis. Siin on ta alati seotud Jee­susega. Jüngrid võivad seda näha kirgastamise mäel ja evangeeliumid tunnistavad seda mitmel puhul. Jeesus annab Jumala auhiilguse paiga kohta vihje naisele kaevul: „Tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões.“ Küsimus „kus?“ osutub sekundaarseks. Oluline on valmisolek kohtumiseks. Kohtumispaik on õigupoolest seal, kus on Jeesus.
Jumala ligiolu paik on seal, kus palvetatakse ja teda oodatakse. Nii räägib Jeesus kambrist, kus Isa vastab salajasse. Esimeste jüngrite jaoks oli Jumalaga kohtumise paigaks ülemine tuba. Nii on selleks kodud, kus on üksteist vastu võetud ja ühtlasi kogetud rõõmu Jumala ligiolust. Tänane algussalm „Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa“ viitab sellele, et Jumal on tõesti astunud lähedale ja sellest rõõmustab kogu loodu. Sest Jumal on astunud oma rahva ligi, Jumala riik on lähedal.
Edasi võib küsida, millal võib osa saada rõõmust, mille toob Ülestõusnuga kohtumine.
Veel pisut aega – ütleb Jeesus. Ülestõusmise hommikul kohtusid jüngrid Issandaga. Meie elame Püha Vaimu ajastul, mil uus loodu on veel varjatud. See on juba sündinud, aga mitte veel täielikult ilmsiks saanud. Veel alles usus, mitte nägemises. Aja kohta kirjutatakse, et „nüüd on ülisoodsus aeg, nüüd on päästepäev“. Aeg on soodne, et avada uks, millele Jeesus koputab. Jumal on siin ja praegu meie keskel. Et teda vastu võtta, ei ole vaja teha muud, kui loobuda kõigest ülekohtust ja otsida teda kõigest südamest. Siis saab ta sisse tulla.
Kuidas kohtumine saab aset leida?
Paik ja aeg on siin ja praegu. Siin ja praegu on Jumal end meile avanud. Temast osasaamine on siiski salajane südame uuekssaamine. Ta tahab meid kõnetada südame sügavaimas paigas. See saab võimalikuks ikkagi ainult siis, kui avame end temale, nagu tema on end avanud meile. Avame end kõigi oma puuduste ja vigasustega, patu ja ülekohtuga. Tunnistame talle oma patud ja usaldame end tema hoolde sellistena, nagu oleme. „See on armastus, et tema on meid enne armastanud,“ kirjutab Johannes.
Nii on tänase evangeeliumi kese see, et meil on võimalik osa saada ülestõusmise rõõmust, uuest loodust. Kuigi maailmale vaadates ei ole näha muud kui kaduvus ja surm. Kuigi enesele vaadates ei paista muud kui puudujäägid ja patt. Kuid vaadates Kristusele, võime temas kohata juba siin ja täna Jumalat, leida temas Jumala päästva ligiolu. See on Jumal, kes on end meile avanud. Tema ligiolust osasaamise kaudu võime kogeda ka seda, mida Jeesus tõotab: „ja teie süda on rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära“.

 

 

 
Aivo Prükk,
Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja