Kõrvemaa südames

Albu vallas soode ja rabade keskel seisab püha Matteuse nimesse pühitsetud Järva-Madise kirik, üks väiksemaid ühelöövilisi pühakodasid Eestis. Just selle torniga võrdles sulane Juss A. H. Tammsaare «Tões ja õiguses» lakaredeli pikkust, sealsed kellad helisesid üle soo Väljamäele.

Pärast Roosna-Allikut ja Kaalepi küla hakkab paistma kirikutorn, mis ilusti sobib maastikuga ja kutsub lähemale. Tee viib viljapõllu vahelt, vasemale jääb tilluke ümar kabel. Kiriklas on veel kahekorruseline väikesepoolne pastoraat ja museaalse väärtusega ait. Pastoraadis elab diakon Rutt Süvari ja teeb vaimulikutööd siin seitsmendat aastat. Oma Järva-Madisele sattumisest meenutab ta, et siinne vallavanem korduvalt EELKlt vaimulikku kohale taotles.
Igal pühapäeval kell üksteist algab teenistus, enamasti ikka kirikus, aasta alguse karmidel kuudel pastoraadi kantseleis. Järgnev kohvilaud annab hea võimaluse ajada juttu asjadest, mis laua ümber olijate elus parajasti olulist, koosolemine loob osaduse. Rutt Süvari, kelle üheks tugevaks küljeks on hingehoid, võtab kuulata ja nõustada kõiki soovijaid.

Noored teevad, elu liigub
«Liikmesannetajaid on 100 ümber, leerilisi igal aastal mõned. Rõõmu teevad ümberkaudsed noored inimesed, kes koguduseelu tõsiselt võtavad. Juhatuse esimeheks valiti 2012. a sügisel Hirvo Rannu, kes elab naabruses Kaalepis ning on kogu perega pühendunud kogudusetööle. Valimistel sai määravaks tema keskne seisukoht: kogudus peab suutma asju nõnda korraldada, et ise end ka ära majandada,» räägib Rutt Süvari.
Hirvo Rannu: «Pean oluliseks, et vaimulik saaks teha vaimulikutööd, milleks tema on kutsutud, koguduse juhatus aga seda, milleks tema seatud.»
Järva-Madise koguduses on kodanikualgatusel küllalt suur kandepind. «Juhatus ja nõukogu räägivad asjad selgeks avatud stiilis, pean seda väga hinnaliseks,» kinnitab Rutt Süvari. «Et ei jääks midagi selgusetuks, mis hiljem segama jääb või tagurpidi välja tuleb.»
Töid on tehtud palju. Kiriku ümbrus on puhas, õitsemise aegu edelatuule ehmetega tuleohtlikud paplid ja võsa maha võetud, risu hakkepuiduks tehtud, kännud freesitud.
Kaks kalmistut kohalike kätetööga puhastatud. Praegu on töös kiriku uued torniluugid ja saavad ette septembris. Muinsuskaitseamet andis loa vahetada torni sindelkatus vastupidavama pleki vastu. Ehkki mitte veel vana, on tornisindel osutunud kehvaks ja lasknud vihma läbi. «Kirik näitab ausalt kätte, kui miskit ülejala tehtud, ta on aususe võrdpilt,» märgib Rutt Süvari.

Luksus – oma kellamees
Vihm rikkus ka kellatooli, tekkis oht, et selle tõttu lööb kellatila vale nurga all kella mõraseks. «Uskumatu, et saime annetajatelt omaosaluse kohe kokku,» jutustab juhatuse liige Triin Rannu. Kellaasi läks korda ja nüüd on teda kuulda kaugele igal täistunnil. Kell töötab alates 2012. a automaatsüsteemil. Sellega kaasnes elektrisüsteemi vahetus, mis lõppkokkuvõtteks jälle kirikuhoonele kasuks tuli.
Kuulsaks kirjutatud «veart kellade» piu-paud, millest härdus kord Oru Pearu, tegi läinud sügiseni Andrus Bombul, kelle töönimetuseks koguduses on kella- ja tõllamees. Tõllamees sellepärast, et võtab kirikusse tulles autosse ka poolel teel elavaid autota tullatahtjaid. Kirikukella löömine võlus teda kohe esimesest korrast, 13. eluaastal, kui sõbra isa seda proovida lubas. Kella hääl teatab inimestele ümberkaudu vaimse keskuse olemasolust.
Hirvo Rannu näeb oma vaimusilmas, kuidas tulevikus kiriku maad ümberringi veelgi rohkem kirikueluga seotud on. Maad on üle 40 hektari, praegu lihtsalt välja renditud. «Hästi paljude kiriklate ümber kogu Euroopas pakutakse peatumise võimalust, et kasvõi jalgu puhata ja juua, ka telkimiseks ja looduse nautimiseks. Meie RMK kõrvematkarada algab otse kiriku juurest, seda võiks siit veel paremini korraldada,» jutustab ta plaanidest.
Kavas on veel töid: pastoraadi juures olev tiik ennistada ja kalmistu juurest kabelist võiks saata viimsele teele neid, kes kirikus ei käi, mitte parklast, nagu praegu,» räägib Hirvo Rannu.

Aidas toimub vestlusi
Sügiseti käib palju Tammsaare-teemalisi kooliekskursioone, see annab mõnikord võimaluse noortele usust rääkida, sest enam ei arvata, et Tammsaare oli ateist. «Üldiselt saavad kohalikud lapsed usuõpetust liiga vähe, tunnen end ses osas alakasutuses olevat,» räägib Rutt Süvari. «23. detsembril tulevad siinsed lapsed kirikusse, ainult 20 minutit on siis mu käsutuses.»
Leerikooli tulijailt näeb ta, kui raske on usuliselt harimata pinnasele midagi rääkima hakata. Inimene on nii tume, et tal pole isegi küsimusi veel kerkinud. Aga leerikooli lõppedes on õpetaja loeng asendunud õppija pinevatele küsimustele vastamisega.
Kirikla mõjub tervikliku ja jõudu andvana, kus inimestel on hea olla. Igalaupäevasele Tiina Kase toimetatavale majapidamistarvete ja riiete jagamisele vana aida ette tullakse kohale juba kolmveerand tundi varem – suhtlemiseks ka.
Rutt Süvari: «Johannese evangeeliumi 6. peatükis ütleb Siimon Peetrus Jeesusele: «Sinul on igavese elu sõnad.»  Miks kirik püsib, vaatamata väikesele karjakesele? Sest ta kuulutab elavat sõna. Elav sõna loob elu – elu koos Jumalaga. Sellepärast ongi siin hea olla.»

Juune Holvandus

Järva-Madise koguduse õpetajaid
1970–1978 Harald Meri
1978–1980 Vello Salum
2003–2007 Pille Salveste
Alates 2007 Teet Hanschmidt hooldajaõpetaja,
Rutt Süvari, diakon