Tõesti, ta on üles tõusnud!

Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. [Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.] Luuka evangeelium 24:1–12

Kristus on surnuist üles tõusnud!
Tõesti, ta on üles tõusnud!

Evangeeliumid Kristuse ülestõusmisest on täidetud paraja annuse ehmatuse ja skepsisega. Kui naised tulid rutuga jüngritele kuulutama, et Jeesust ei ole hauas, siis „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi“ (Luuka evangeelium 24:11). Tühi haud on jüngrite jaoks tühi jutt.

Ja see on mõistetav. Tol hommikul läks maailmas midagi lõplikult katki. See, millega oldi harjutud, ei kehtinud enam. Inimesed olid (ja tegelikult on) harjunud surmaga. Harjunud selles mõttes, et surmaga on igaühel oma kogemus. Igaüks teab, et vähemalt selles maailmas on surm pöördumatu.

Kes on hauda kantud, see on hauas ka edaspidi. Lahkunuid saab meenutada ja mälestada, saab käia haudadel või kolumbaariumis või mõnes mälestuspaigas, kuid kes on hauas, on hauas. Ja kui kedagi enam hauas ei ole, vajab see selgitust.

Kõige lihtsam selgitus on kurja käe sekkumine: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud,“ kõlab Johannese evangeeliumis Maarja Magdaleena selgitus (Jh 20:2). See oli ka võimude ametlik versioon: „jüngrid tulid öösel ja varastasid tema ära“ (Matteuse evangeelium 28:13).

Ma olen mõelnud, see on kõige loogilisem reaktsioon tühja haua leidmisele. Nii on loomulik mõelda. Kui sa oled näinud, kuidas su sõber on maetud, ja sa teda kolmanda päeva hommikul ei leia, siis on keegi ta ära viinud. Toomkirikus on Greighi sarkofaagi taga Jüri kabel, kus on samuti tühi haud.

Mingil ajal on avatud üks von Rammide hauakambritest ja selle sisu on kadunud. Seda kambrit vaadates ei tule pähegi mõte jumalikust sekkumisest. Vanadel fotodel võib veel puusärke selles näha ja teame, et mingil ajal on inimesed säilmed sealt ära viinud. 

Tavaliselt olemegi harjunud mõtlema, et usk ülestõusmisse toetub tühja haua leidmisele. Kuid kui lugeda vanimaid tunnistusi Kristuse ülestõusmisest, s.t seda, mida on kirjutanud Kristuse ülestõusmise kohta apostel Paulus [tema tunnistusest on võetud ka tänane epistel (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:1–11)], kui lugeda Pauluse tunnistusi Kristuse ülestõusmisest, siis ei nimeta ta kuskil tühja hauda.

Ülestõusmisjutustused evangeeliumides osutavad otse vastupidisele: tühi haud tekitas küsimusi, segadust, kurbustki; ehmatust ja mõistmatust. Sünnitas vandenõuteooriaid, kuid mitte usku. Tühi haud vajas selgitust. Professor Randar Tasmuth on mõne aasta eest justnimelt Eesti Kiriku ülestõusmispüha jutluses kirjutanud, kuidas tühi haud – tõene fakt – vajas selgitust, et avaneks faktitagune tõde.

Emmause teelgi ütlevad nad esialgu tundmatuks jäänud Jeesusele: „Mõned naised meie seast, kes käisid koidu ajal hauakambri juures, panid meid hämmastuma. Kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad, öeldes end ka näinud olevat inglite nägemust, kes ütelnud, et tema elab.“ (Luuka evangeelium 24:22–23)

Kõik muutub pärast kohtumist Ülestõusnu endaga. Usk Kristuse ülestõusmisse toetub tema lähimate kohtumisele Ülestõusnuga. Paulus loetleb neid tänases epistlis: Keefas, need kaksteist, rohkem kui viissada venda, kellest enamik on veel praegugi elus, Jaakobus, kõik apostlid, lõpuks Paulus ise (Pauluse 1. kiri korintlastele 15:5–8).

Siin peab ta silmas oma pöördumiselamust Damaskuse teel (Apostlite teod 9:1–9). Nii muutub Johannese evangeeliumis ka Maarja Magdaleena segadus ja kurbus rõõmuks pärast Ülestõusnuga kohtumist: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.“ (Johannese evangeelium 20:18) See on sõnum, mida viia edasi Jeruusalemmast alates maailma äärteni. Ja see sõnum annab uue vaatenurga, mille alt maailmale vaadata.

Jeesuse jüngrite jaoks on alanud uus aeg. Jeesuse nähtav ligiolu lõpeb peagi, jääb lähedus Pühas Vaimus, meelevallas ja väes. Nagu Paulus kirjutab 2. kirjas korintlastele „kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda“ (2Kr 5:16).

Ülestõusnud Kristus läheb „oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde“ (Johannese evangeelium 20:17) ja see Kristuse ülestõusmine osutab – kristlased ei ole enam seotud selle maailmaga, vaid „meie kodupaik asub taevas,“ kirjutab Paulus kirjas filiplastele (Fl 3:20).

Ülestõusnud Kristus kutsub enda omasid lahti laskma harjumuspärasest, laskma lahti sellest, mis on olnud alati ühtemoodi. Nagu see, et kui keegi on kantud hauda, siis sinna ta ka jääb.

Kristuse ülestõusmine osutab: Jumal, kes on inimese loonud ja talle elu kinkinud, seesama Jumal annab sellele inimesele kord uue elu, uutmoodi elu, kus ei kehti see, millega oleme harjunud, vaid kus kõik on täiesti teistmoodi. Nagu ülestõusnud Kristus on täiesti teistmoodi ja samas nii oma. See on ülestõusmise lootus.

Joel Siim

Tallinna toomkoguduse abiõpetaja