Kuidas nõutada Jumala tegusid?

Jh 6:24–35
Moosese ajal oli Jumal toitnud rahvast taevamanna ja vuttidega 40 aastat (2Ms 16:35). Prohvet Eliisa oli toitnud 100 meest 20 odraleivaga, nii et jäi ülegi (2Kn 4:42–44). Nüüd on Jeesus õpetanud rahvast ning toitnud viie leiva ja kahe kalaga 5000 meest pluss naised ja lapsed, aga inimestest märkamatult eemaldunud, kui mõistis, et nad tahtsid teda kohe kuningaks teha.
Vahel tõuseb poliitikataevas mõni ere täht, kas uus erakond või üksikpoliitik, kes saavutab üllatavalt suure poolehoiu. Sest ta näib erinev senistest soosikutest, kes on osutunud variserideks. Evangeelium jutustab, kuidas inimesed vaimustuvad Jeesusest. Nad ei põlga vaeva, et minna Jeesust kuulama, ja kui nad on ta silmist kaotanud, ruttavad üle suure järve, lootes teda taas leida.
Jeesus vaigistab nende vaimustust, öeldes välja nende südame varjatud mõtted: te otsite mind mitte nähtud imede tõttu, vaid et teie kõhud said täis.
Muistne Hiina tark Lao-zi väljendas „Daodejingis“, milline peaks olema tema meelest hea valitseja: „Õnnis inimene valitsedes jätab tühjaks südamed, paneb täis ent kõhud …“ Umbes samamoodi mõtlevad juudid tahaksid Jeesuse kuningaks teha lootuses, et ta kindlustab maise heaolu. Samas soovitakse jääda harjumuspäraste mõtete ja eluviiside juurde.
Jeesus, kes teab oma taevase Isa plaane, tõmbab pidurit: „Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks.“ Tema, Inimese Poeg, andis neile eile kaduvat leiba, mis neid vaimustas, aga ta tahaks neile anda pigem kadumatut leiba, mille abil päritakse igavene elu. Ka Eestimaa kogudused on teatud aegadel tõmmanud ligi rohkesti huvilisi tänu humanitaarabile, aga peatselt on ilmnenud, et pääste ja õndsuse küsimused inimesi ei huvita.
Jeesuse otsijate hulgas on arukaid küsijaid: kuidas teha „Jumala tegusid“?
Rafael Gyllenberg juhib tähelepanu, et kreekakeelse algteksti tegusõna ergádzomai on tõlgitud naabersalmides erinevalt: 27. salmis kõneleb Jeesus roa nõutamisest, 28. salmis küsib rahvas Jumala tegude tegemisest. Kas siis ka Jumala tegusid tuleks tegelikult nõutada? Jumalal on teod juba valmis, meie ei pea neid enam leiutama. Kui hakkame ise nuputama, millised meie teod võiksid olla Jumala tahtega kooskõlas, võime sattuda rappa. Aga kui küsime Jumala käest, milliseid tegusid tema meilt ootab, oleme õigel teel, mis viib igavesse ellu.
Kui jumalatud inimesed ei oska hoolida vaimulikest väärtustest, siis kristlased on juba oma esimestel sajanditel kaldunud vastureaktsioonina maiseid väärtusi täielikult eirama, minnes askeetidena kõrbe või mägede üksindusse. Pühast Antoniusest jutustatakse, et tema toidunormiks oli üks leivakooruke korraga. Jeesusest ega apostlitest me sellist äärmust välja ei loe. Jeesus toitis inimesi hea meelega. Pigem näeme Jee­suse juures ja algkoguduses vaimuliku ja maise sünteesi: Jeesus sõi meelsasti koos erinevate inimestega ja algkoguduse koosolekute ehk meie mõistes jumalateenistuste juurde kuulusid ka söögid-joogid. Kui Jumala loodut nautida Temale au ja tänu andes, kasvatab see meis ka vaimulikke väärtusi.
Teame hästi, et mida enam sööme, seda enam süüa ihkame. Kui nüüd Jeesus kõneleb endast kui eluleivast, peaksime ka sellest osa saades seda üha rohkem ihkama.
Kui me nüüd taipame, et Jumala tegusid ei pea põlve otsas sepitsema, vaid Jumala tegu on see, kui me usume Jeesusesse, kelle Taevaisa on läkitanud, siis järgigem püsivalt Jeesuse sõnu: „Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!“ (Lk 11:13) Just nii me nõutame, aga üksiti ka teeme Jumala tegusid.
Jeesus tõotab, et tema juurde tulijad ei nälgi iialgi ja temasse uskujad ei janune iialgi. Loomulikult läheb tühjaks mitte ainult loomulik, vaid ka vaimulik kõht. Ja kristlane elabki lakkamatus näljas ja janus Jeesuse sõna ja ligiolu järele. Aga Jeesuse eluleiva aidad ja eluvee allikad on ammendamatud. Peaksime õieti kõik saama vaimuliku toidu gurmaanideks, kes Jeesuse aitade sisu ja eluvee maitset üha sügavamini tundma õpivad. Aga me ei naudi seda egoistlikult, vaid tahame juhatada sama aarde juurde võimalikult paljusid, ja evangeeliumi viis tuhat ei ole siin mingiks piiriks. Kuidas vaid olla teejuhiks? Aga ennekõike nii, et igas olukorras, millesse satume, nõutame Jumala tegusid. Siis võib meile osaks saada palju häid üllatusi.
Lubatagu vahendada ühe näitena äsja praostkonna sinodil kuuldud peapiiskopi pajatus pastorist, kes oli kõhklemisi lubanud kirikusse tuntud estraadiartisti kontserdi ja seda kuulates üha enam oma tegu kahetsenud, kuni paar kuud hiljem kuulis kahelt leerilapselt, et just see kontsert oli nad kirikusse toonud esimest korda elus.

 

 

 

 

Urmas Oras,
Palamuse koguduse hooldajaõpetaja