Kurbusest rõõmu!
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Jutlus / Number: 13. aprill 2005 Nr 17 /
Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi.
Tõenäoliselt oleme me kõik elus vahel märganud, kuivõrd me vajame lootust igavesele elule, et selles maailmas elada suudaksime.
Ükskõik, kuhu me ka ei vaataks, näeme enda ümber patust tulenevaid raskeid olukordi ja õnnetusi, katsumusi. Kes neid jaksaks kanda ja nende keskel elada, kui ei oleks lootust paremast tulevikust, ajast, mil vaev, häda ja puudus lakkab ning võidutseb täiuslikkus?
Meie ajal ei ole üldiselt kombeks jutte taevast ja inimhinge igatsusest taeva kui igavese rahu järele kuigi tõsiselt võtta. Arvatakse, et kui elu ülimaks eesmärgiks on püüdlus igavesse rahusse, jääb elamata täisväärtuslik maine elu ja kandmata vastutus, mis inimesele siin ilmas antakse kanda.
Arvan, et tegelikult on vastupidi – kui meilt võetakse lootus taevast ja tulevasest rahust, kaob samaaegselt ka lootus, julgus ja jõud elada oma elu ajalikus maailmas.
Armulaualiturgia tekstides on palju sellist, mis tuletab meelde tõotuse täitumist aegade lõpus.
Armulaua jagamisele eelneb palve, kus viidatakse armulaua andidele ning see lõppeb sõnadega: «Selle sõnulseletamatu anni eest täname ja ülistame Sind koos taeva väehulkadega.»
Igal armulaual on usklikega vaimus taeva väehulgad ja kõik pühad ning iga püha söömaaeg on taevase söömaaja võrdpilt, mis tugevdab meie usku ja lootust tulevasse.
Püha armulaud ei tuleta meile aga meelde mitte üksnes seda, et oleme teel olevad rändurid, vaid midagi hoopis enamat.
Luther on õhtusöömaajast rääkides kõnelenud sellest kui teeliste roast, hinge toidust ja igapäevasest karjamaast. Luther oli veendunud, et armulaua andide abil suudame käia ka pikka ja vastutusrikast teed. Ta võrdles kristlaste maist teekonda Iisraeli rahva nelikümmend aastat kestnud rännakuga orjusest tõotatud maale. Sellel vee- ja toiduvaesel rängal teekonnal toitis Jumal ise oma rahvast manna ja vuttidega, pani kohisema veejoad kaljudest ja vulisema allikad.
Samal kombel toidab Kristus oma teel olevat rahvast ka täna. Teemoonaks on meil aga oluliselt rohkem kui manna ja vutid. Nüüd on jõudu andvaks toiduks vaimulikus mõttes Kristuse ihu ja veri, Kristus ise, kes sulandub meisse pühal armulaual nõnda, et me saame öelda, et Tema on meis ja meie Temas.
Kristus meis on see, kes meid meie maisel teel toidab, alal hoiab ja saadab. Kui see on nii, on meie elu ja maine rännak vankumatul alusel ning see annab lootust uskuda, et Kristusega oma teed käies jõuame tänastest muredest ükskord suurde rõõmu.
Kari Tynkkynen, misjonär
Etekanne on peetud 21. septembril 2004 Usuteaduse Instituudis diakoonia teoloogia seminaril.
