29. augustil astusid konsistooriumi ette
18 diakoni, et sooritada eksam pro venia concionandi ning alustada õppetööd
pastoraalseminaris.

Pastoraalseminari 12. rühm koos juhendajatega: Ove Sander (vasakult), Ants Kivilo, Liina Sander, Urmo Saks, Kristi Sääsk, Heinar Roosimägi, Eve Kruus, Margus Kirja, Hüllo-Kristjan Simson, Enn Salveste, Toomas Nigola, Jaak Pärnamägi, Urmas Paju, Tarmo Linnas, Tõnu Taremaa, Tiit Kuusemaa ja Aivo Prükk. Pildilt puuduvad Hermann Kalmus, Valdo Lust ja Uno Põldmann.

Kas seminari või diakonite rühm? Seda
küsimust on minu käest mitmel korral küsitud. Ühelt poolt on tõesti tegu
diakonite rühmaga, sest kõik selleaastased seminaristid on diakonid. Teisalt
lähtub sellegi rühma õppetöö pastoraalseminari tavapärasest õppekorraldusest.

Tõsi küll, õppekava on pisut lühiajalisem
ning selle kokkupanemisel on arvestatud nii õppijate soove kui ka nende
pikaajalist  kirikutöö kogemust. Kui kõik
sujub hästi, siis peaks pastoraalseminari diakonite kursus lõpetama juba
järgmise aasta veebruari teises pooles, millele järgneb eksam pro ministerio.

Peaks ka see õnnestuma ning tulema kutse
koguduselt, siis on peapiiskopil võimalik kaaluda neile preestri ordinatsiooni
andmist meie kirikus.

Puuduvast kõrgharidusest

Aga enamusel neist pole ju teoloogilist
kõrgharidust. See on tõepoolest nõnda, vaid kolm eksami pro venia concionandi
sooritanut omas kõrgemat teoloogilist haridust ning nad võisid meie kiriku
korralduse kohaselt alustada oma õpinguid seminaris. Ka ülejäänud alustasid,
kuid selle vahega, et neil tuleb paralleelselt seminari õpingutega lõpetada
teoloogilise põhihariduse õpingud.

Alles seejärel on võimalik käsitleda neid
pastoraalseminari «päris» üliõpilastena ning võimaldada neil tulla pro
ministerio eksamile. Selleks «kohtupäevaks», milleks teoloogia kõrghariduse
diplom peaks olema ette näidata, on märgitud 1. veebruar 2007. Loodan väga, et
nad suudavad nimetatud ajaks oma õppimised õppida, kuna vastasel korral tuleb
seminariõpingud katkestada ning tulla kunagi hiljem tagasi.

Tõsi, hiljem tulijatel kulub märksa enam
aega, sest edaspidi jääb pastoraalseminari astumise nõudeks magistrikraad  või sellele vastav haridus – arusaam, millest
lähtume oma kirikus, tegutsedes Bologna haridusruumis ning ühteaegu lähtudes
Leuenbergi osaduskonna kutsehariduslikest põhimõtetest, mille järgi
kirikuõpetaja peab omama magistrikraadi. Kui mõtleme, et ka meie
gümnaasiumiõpetajad peavad seda omama, seda enam on see nõue põhjendatud
kirikuõpetajate juures.

Õppetöö saab olema tõsine

Kindlasti kujuneb topelt õppimise ajast
paljude jaoks tõsine ja suurt pingutust nõudev aeg. Ent loodetavasti viivad
need pingutused sihile, sest oleme astunud teoloogiliste kõrgkoolide poolt
samme, et olla abiks ja toeks.

Mitte et üliõpilasi kuidagi kergemalt läbi
lasta, vaid et võimaldada nt eksamite sooritamist, võib-olla isegi diplomitööde
kaitsmist väljaspool koolide tavapärast õpperutiini. Seetõttu loodan väga, et
selline koolipoolne vastutulek leiab seminaristidelt väärtustamist ja
kasutamist.

Loomulikult vastutab ennekõike igaüks ise
oma elu, teenimise ja õpingute edenemise eest. Aga vastutab ka kirik kui
töölekutsuja ja tööandja. Rõhutan just esimest – oleme kirikuna need vennad ja
õed diakoniametisse kutsunud ning sellega jagame ka vastutust nende käekäigu
eest.

Me ei tohi unustada paljude diakonite
aastatepikkust ustavat teenimist just nendes paikades, kuhu meil ei ole
õpetajaid jätkunud või kus  neid pole
suudetud ülal pidada. Suuresti tänu neile on meie kirikute uksed olnud valla,
sõna kuulutatud ja sakrament jagatud. Tihti on just töökoormus olnud selleks
takistavaks teguriks, mis ei ole lubanud õpinguid ja ettevalmistust lõpule
viia.

Olen hästi teadlik, et meie diakonkonnas on
ka neid, kes soovivad alatiseks jääda diakoniteks – on ju tegu Jumala anni ja
kutsega –, kuid antud rühma moodustavad just need, kes oma sisemise kutsumuse
ja tahte poolest soovivad end mõista kirikuõpetajatena.Rahulolu teenimisel

Võin öelda, et just selline «õnnetu»
enesemääratlus, kus ei olda päriselt rahul sellega, kes ollakse ja mida tehakse
ning samas on puudunud reaalne võimalus midagi muuta – just see on olnud üks
oluline põhjus, miks sai diakonid pastoraalseminari kutsutud.Oleme ju kutsutud
eelkõige õnnistusele, rõõmule ja rahulolule oma teenimises. Ja just sellise
rahulolu, sügavaima äratundmise kaudu, et järgime Issandalt saadud kutset oma
elus, just selle kaudu ehitab ja laiendab Jumal oma riiki.

Samuti usun, et sellest õppest on võimalik
kaasa võtta midagi uut ja väärtuslikku kirikutööle, aga peaks olema ka võimalik
teoloogiliselt järele mõelda oma arusaamade ja praktika üle. Loodan, et see
ettevõtmine omab korrastavat tähendust vaimulike  omavahelistele suhetele ning meie kiriklikule
teenimisele tervikuna.

Soovin kõigile seminaristidele Jumala
õnnistust – head tahet, tarkust ja jõudu õpingutes ning meile kõigile ühist
rõõmu, sest Issand on näinud lõikuseks küpseid välju ning vastanud meie
palvetele.

Ove Sander,

Pastoraalseminari juhataja