Küüditamine ei ole lihtsalt üks sündmus ajaloos
SUUR LUGU
/ Autor: Liina Raudvassar, Kätlin Liimets, Sippie Guth / Rubriik: Ajalugu, Uudised / Number: 25. märts 2026 Nr 12 /
Küüdirongide kaugenev heli, äng ja arusaamatus, laste nutt ja tarduma panev valu – täna on märtsiküüditamise 77. aastapäev. Üle Eestimaa toimuvad mälestustseremooniad, et langetada pea ja mitte unustada.
25. märtsil 1949. aastal algas kõige massilisem inimsusevastane kuritegu, mida mäletame oma rahva eelmise sajandi ajaloost. Küüditeele viidi üle 20 700 inimese. Peamiselt olid need naised ja lapsed, uurijad on kindlaks teinud, et koguni üle 70%. Uue võimu eesmärgiks oli vahendeid valimata murda nõukogudevastane vastupanu. See jättis jälje meie rahva mällu.
Meil kõigil on nende mälestustega oma side: kellel isiklikum, kellel raamatute vahendusel või muul viisil saadud. Eesti Kirik tundis tänavu huvi, mida mõtlevad ja kuidas mäletavad seda tumedat lõiku meie ajaloost noored ehk millise jälje see mälestus on neisse jätnud.
Kõik kuus kirikunoort, kelle poole toimetus pöördus, vastasid kolmele küsimusele. Toimetuse kartus, et mõni noor ütleb, et ta ei soovi vastata või see pole n-ö tema teema, oli asjatu. Noored mäletavad. Noored mõtestavad. Nad on ühte meelt, et tegu pole vaid ühe sündmusega meie rahva ajaloost, vaid selle mõju puudutab meid veel ka täna. Kõiki. Mäletamine aitab nende meelest väärtustada seda, mis meil praegu on, paneb mõtlema vabaduse väärtusele ja sellele, kui väga peame oma rahvast hoidma.
Noored vastasid kolmele küsimusele:
Mida tähendab küüditamise aastapäev sinu jaoks – kas see on pigem kauge ajalugu või kuidagi isiklikult puudutav teema?
Kuidas sinu arvates peaksid noored täna küüditamist mäletama ja sellest rääkima?
Kas usk või vaimsed väärtused aitavad sinu meelest mõtestada selliseid raskeid sündmusi nagu küüditamine? Kui jah, siis kuidas?
