Lepitusametis käijad

20. ja 21. jaanuaril saavad oma iga-aastasel traditsioonilisel konverentsil kokku Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikud. Selle aasta teemaks on «Vaimulik amet – perspektiive seest ja väljast?».
Vaimulikuks olemist ja vaimuliku ametiga seonduvat on mõned aastad tagasi konverentsil käsitletud, kuid eks ole see teema kirikus alati aktuaalne. Seekord oleme keskendunud rohkem sellele, kuidas vaimulikule vaadatakse ühiskonnas. Ettekande peab kommunikatsioonispetsialist dr Kadri Ugur Tartu ülikoolist. Olulisel kohal on olnud viimastele aastatel eetika probleemid. Seda nii ühiskonnas kui kirikus. Prof Margit Sutrop, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja, kõneleb eetikakoodeksitest. Vaimulikuks olemise teoloogilisi küsimusi vaatlevad peapiiskop electus Urmas Viilma, äsja assessoriks valitud Marko Tiitus, kes on kümmekond aastat olnud vaimulike konverentsi juhatuse esimees enne eelmisel aastal toimunud valimisi, ja religioonipsühholoog prof Tõnu Lehtsaar Tartu ülikoolist. Mõlemal päeval toimuvad jumalateenistused ja töötavad töötoad. Muidugi on lihtsalt tore kokku saada vendade ja õdedega.
Kui väga üldistatult öelda, siis on kõik need teemad nii või teisiti seotud alandlikkuse ja kuulekuse temaatikaga.
Elmar Salumaa on oma raamatus «Evangeelse eetika alused» öelnud: «Alandlikkus on kristlase uhkus, mida kannab kindlas usus ja mis on vaba isekusest ja kõrkusest. Alandlikkus on kristlase julgus, mis on kindlustatud Jumala igavese armastuse tagatisega. Kuna alandlikkus on südamesild Jumala ja inimese vahel, siis on see varjul võõraste pilkude eest. Alandlikkus saab avalikuks vahekorras kaasinimestega tema teenimisena. Alandlik leiab tee kaasinimese juurde, suudab siira otsekohesusega avada tema südame.»
Tõepoolest, mida muud me ühelt vaimulikult veel rohkem võime igatseda kui armastusega teenimist ja sillaehitaja hoiakut suhtumises inimestesse. Miks see meie jaoks vahel nii raske on? Küllap on põhjusi siin palju ja erinevaid, kuid kindlasti algab kõik sellest, et inimlik ego tahab nii mõnigi kord end maksma panna. Ikka need «esimesed read» ja «teretused turgudel», millest Jeesus evangeeliumis räägib.
Me täitume erinevate väärtuste ja ideedega. Igaüks neist võib meid määratleda ja võrku püüda. Vaimulikus ametis on vägagi suur oht samastuda oma ametiga. See on kõrge ja auline, enamikule kättesaamatu ja ehk ka Jumalale kuidagi ligemal. Pikka aega on ühiskond olnud taolist mõtteviisi toetav.
Kaasajal on aga järjest vähem neid, kes nõnda vaimulikust mõtlevad. Autoriteet tuleb ära teenida teisiti ja vist ka kaasteekäijale mõistetavamal viisil.
C. G. Jung on öelnud, et kui ma samastun oma ametiga, «käitun nii, nagu oleksin ise kogu kompleks, sotsiaalne tegur, mida see amet endast kujutab, nagu ma poleks lihtsalt selle ameti esindaja, vaid samaaegselt ka ühiskondlik kokkulepe. Nii olen end ebatavaliselt laiendanud ja usurpeerinud omadused, mis pole sugugi minus, vaid paiknevad minust väljaspool».
Püüame vaimulike konverentsil tuulutada oma hingekambreid nii, et paistaksime paremini kätte nii endile kui teistele. Kinnitame üksteist ja julgustame selles ülimalt komplitseeritud maailmas, kus peaaegu kõik näib olevat tähtsam kui sõnum lunastusest ja lepitusest.
Usume, et meie tööl Issanda viinamäel on mõte ka kõige väiksemas koguduses ja tagasihoidlikumate võimaluste puhul, sest iga inimene on terve maailm. See väärib austust ja mõista püüdmist, väärib pühendumist ja alatasa ohvreidki. Tihtipeale tuleb kannatada sellepärast, et meie kuulutus ei ole midagi enesestmõistetavat. See ei ole üleskutse vigade paranduseks, vaid üleskutse «käia uues elus».
Paulus on apostliametist rääkides öelnud: «Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti.» (2Kr 5:17–18)

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees