Lõhestumise oht
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 8. mai 2019 Nr 21 /
Isiklikud vestlused ja sotsiaalmeedia jälgimine tekitavad üha rohkem nõutust. Ühiskondlikud vastuolud ja neid peegeldav päevapoliitiline võitlus on muutunud nii teravaks, et seda, mis Eesti inimesi ühendab, näib järjest vähem olevat. Enamgi veel, isegi pikka aega teineteist lähedaseks pidanud inimesed jäävad tihtilugu poliitiliste erimeelsuste tõttu võõraks. Kirikuinimesi puudutab see kahjuks samamoodi nagu kõiki teisigi.
Juba päris palju näib olevat neid, kes end nii tugevalt mõne kindla partei või ideoloogilise suundumusega samastavad, et seda ehk lausa ebajumalateenistuseks nimetada võib. Selliste inimeste meelest on „omadel“ alati õigus, vastastel aga mitte kunagi. Ka sõnavabaduse piiramine tekitab neis protesti üksnes juhul, kui see puudutab inimesi, kellega ühel meelel ollakse. Kes vähegi ajalugu tunneb, mõistab, et ärevuseks on põhjust.
Seetõttu vajame hädasti institutsioone, mis püüaks ühiskonnas dialoogi edendada ning poliitilisest kemplemisest ja ühiskondlikest vastuoludest kõrgemal olla. Ning ärgitaks lisaks sellele asjalikku arutelu tõe ja moraaliküsimuste üle, astudes iseäranis välja nende kaitseks, kellele liiga tehakse. Seda rolli on meie kultuuriruumis vahelduva eduga täitnud näiteks vaba ajakirjandus, kirik ja ülikool. Eestis ei tundu ükski nimetatuist praegu paraku piisavalt tugev olevat ja üldrahvalikku autoriteeti omavat.
Selles mõttes oli väga tähelepanuväärne neljapäeval Tallinna Kaarli kirikus toimunud isa Vello Salo ärasaatmine, mis ka ilmalikus meedias suurt tähelepanu pälvis. Lahkunu oli silma paistnud nii õpetlase, vaimuliku kui kirjastajana. Mõnda aega töötas ta ka Vatikani Raadios. Rohked järelehüüded andsid aimu sellest, et Salost pidasid lugu kõige erinevamate eluvaldkondade ja maailmavaateliste eelistustega inimesed. Pole ilmselt kuigi palju praegu tegutsevaid avaliku elu tegelasi, kelle kohta võiks öelda sama.
Rain Soosaar
