Maapealse isamaa püha
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 25. veebruar 2015 Nr 9 /
Eile tähistatud vabariigi aastapäev on omamoodi religioosne sündmus. Tegu on riigipühaga, toimuvad pidulikud tseremooniad, avaldatakse austust rahvuslikele sümbolitele ja kangelastele. Kõige selle aluseks on uskumus, et meie maal elavad väga erinevad ja lahkuminevate huvidega inimesed peaksid ühte hoidma, kuna räägivad sama keelt ja on sama riigi kodanikud.
Iseseisvuspäeva tähistamine ongi üks neist asjadest, mis tõepoolest suuremat osa rahvast ühendab. Tõsi, viimasel ajal kurdetakse isamaalisuse vähenemise üle. Rahvusluse sisu ja tähenduse kohta on inimeste seas erinevaid arvamusi ning paljusid jätab see meie individualistlikul ajastul üldse külmaks. Möödunud nädalalgi jäid pühade ettevalmistused meedias argiaskelduste ja valimisteks valmistumise varju.
Kristlaste seisukohast on sellel ka häid külgi. Kus rahvuslus liiga oluliseks saab, kipub ta usulisi veendumusi ja identiteeti teisejärguliseks muutma. Kirik võib rahvustundest haaratud ühiskonnas näiliselt vägagi tähtsal kohal olla, kuid tõeliselt on selle funktsiooniks üksnes kinnitamine, et taevased väed on meiega.
Indrek Kõiv kirjutas Eesti Kirikus äsja sellest, kuidas Venemaa usklikud innukalt oma riigi agressiivset poliitikat toetavad. See pole kaugeltki üksikjuhtum. Kiriku kuritarvitamist rahvusluse huvides on lähiminevikus ette tulnud väga paljudes riikides ning see on ristiusu mainele suurt kahju teinud. Pole põhjust arvata, et see oht meidki puudutada ei või.
Me ei tohi unustada, et ristiinimeste tõeline isamaa on siiski taevas. Ent ilmselt pole midagi halba selles, kui ka mõni maine riik meie jaoks üsna oma ja kodune on ning me selle üle tänulikud oleme. Ka on meie kohus olla aus ja hea kodanik ning igati kaasa aidata selle maa heale käekäigule, kus me elame. Et need arusaamad ka Eesti kristlastele olulised on, nähtub sellest, et iseseisvuspäeval üsna paljudes kirikutes jumalateenistusi peeti.
Rain Soosaar
