Miks on vaja Jeesust?
/ Autor: Leevi Reinaru / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 16. oktoober 2024 Nr 38 /
Südamlikud tervitused misjonikeskusest. Tänan kõiki, kes on kaasa elanud annetuste kogumise kampaaniale ja teinud oma annetuse. Tänaseks on laekunud 2200 eurot.
Misjon on soovitavalt esil pühapäeval, 27. oktoobril, kui saame tähistada misjonipüha. Kutsuge mõni meie misjonäridest sel puhul oma kogudusse jutlustama. Jumalariik iseenesest ei kasva, kui me seda ise ei kasvata.
Mul on tänase juhtkirja jaoks aga meenutus vaimulikust laulupeost ja kirikupäevast Viljandis. Need olid paljudele toredad ja muljeterohked päevad. Eriti on nüüd hea meenutada seda sooja päikest. Misjonikeskuse korraldada oli misjonitelgi programm. Esinejatele ja osalejatele ütlen suur tänu õnnistatud panuse eest. Oli palju toredaid hetki ja kohtumisi. Mulle jäi hõljuma mõtteisse kellegi poolt räägitud lugu. Selles loos koorus välja küsimus, aga milleks mulle siis Jeesust vaja on.
See küsimus tuleb mulle aeg-ajalt meelde ja kasutan siin võimalust, et jagada oma mõtteid.
Need, kes on Jumalast ja usust teistele rääkinud, teavad, et kõik ei haaku meie pakutava vestlusega Jumalast. Ja nii mõnigi kord on meile eespool toodud küsimus esitatud. Selles pole midagi erilist, kui arvestada meie laste haridusvõimalusi ja lähiajaloo usuvastast kasvatust.
Noored ei saa üldiselt usuõpetust ega tunne enam kristlikku traditsiooni, välja arvatud need, kes õpivad kristlikes erakoolides. Piibli raamatuid ei tunta, pigem peetakse neid muinasjutuks ja Jeesust selle muinasjutu tegelaseks.
Kui Jeesusest ja tema õpetusest rääkida, siis inimesed arvavad tavaliselt, et nad on küllalt head ilma selle õpetusetagi. Sellist mõtlemist viljeleb humanism ehk inimesekeskne elukäsitlus. Taoline maailmavaade on kujunenud tänapäeval üldlevinuks.
See kõlab uhkelt, aga sisu poolest on tegelikult vastand sellele, mida tahetakse saavutada. Ehtne pettus, kuna sellega õigustatakse inimese elu hävitamist veel enne sündi. Või siis eutanaasia teema ehk nõndanimetatud väärikas surm. Humanism ei ole midagi muud kui inimese tõstmine sellele positsioonile, kus peaks olema Looja Jumal.
Jumala asemele tõstetud inimene ei tule lihtsalt toime endale võetud vastutusega. Ta ei ole loodud jumalaks, vaid Jumala koostööpartneriks, et valitseda ja hoida loodut.
Kristlastena leiame oma küsimustele vastused Piiblist. See, mida selles raamatus inimese kohta öeldakse, on ühes olulises osas vastupidine sellega, mis inimene ise endast arvab. Inimene on enda arvates ise küllalt hea ja õiglane. Jumala sõna järgi on iga inimene patu, surma ja saatana ori.
Tavaliselt inimene arvab, et ta on oma otsustes vaba, kuid tegelikkus on see, et ta on hävitavate jõudude vang, millest oma jõuga vabaneda ei suuda. Kui ta satub raskustesse, arvab, et saab ise hakkama ega vaja Jumalat.
Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki. … sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest. (Rm 3:10–12,23) Sellest tulenevalt ongi Jeesus tulnud, et olukorda anda lootust! Ta on toonud inimesele uue alguse võimaluse.
Inimesed arvavad, et nad ei vaja Jeesust. Ei tunta Jumalat ega Jumala Poega. Neile ei ole keegi rääkinud usust Jeesusesse. Vähesed, kes teavad, on olnud tagasihoidlikud rääkijad. Jeesus on võõras, kuna ei tunta ka Piiblit. Paljusid köidavad vaimsed asjad, aga kõik vaimsus ei lähtu Piibli Jumalast, vaid selle maailma kurjuse ja pimeduse vaimsusest.
Jeesusesse uskumine on möödapääsmatu, kui tahame tõeliselt inimlikku elu elada. Temas sai Jumal inimeseks, et meile ennast ilmutada. Ta kõndis inimesena sellel planeedil ja elas inimeste keskel. Ta õpetas ja tegi tegusid, mida kunagi varem keegi polnud teinud. Ta tervendas haigeid, äratas surnuid, hoolitses inimeste eest. Jeesus samastus meiega, olles tõeline Jumala ja tõeline inimene. Armastuses ohverda ta oma elu kogu inimkonna eest, lunastades meie patud ja võttes enda peale meie haigused (Js 53).
Selle maailma enesekeskne inimene ei tundnud temas ära Jumalat ja sooritas inimajaloo suurima kuriteo, lüües risti oma Jumala. See on tõend selle kohta, et kui inimene ei alandu ega tee ruumi Jumalale oma elus, siis kaob tal tõe tunnetus ja tema otsused on talle endale kahjulikud.
Jumal äratas Jeesuse kolmandal päeval ellu. Jeesus elab. Kuna Jeesus on Jumal, siis on võimalik, et ta aitab inimest ükskõik kui keerulises olukorras. Piibli õpetus ütleb, et iga inimene on loodud elama Jumalaga osaduses. Kes seda ei soovi, sellel ei ole elu, ei ole tähendust ega eesmärki. Apostel Johannes kirjutab: Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu. (1Jh 5:12)
Kui vastata küsimusele, milleks mulle siis Jeesust vaja, peab kõigepealt vastajal endal olema selge, et ilma Jeesuseta ei ole võimalik olla hea inimene. Kui arvata, et on võimalik, siis tuleb küsida, milleks oli Jumalal vaja inimkonda lunastada nii kalli hinnaga, oma Poja vere ja surmaga.
Leevi Reinaru
EELK Misjonikeskuse juhataja