Mõeldes emakeelele
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 18. märts 2015 Nr 12 /
Möödunud nädalal rõõmustas südameid päikesepaiste, Eesti Kongressi 25. aastapäev ja loomulikult emakeelepäev.
Mõeldes emakeelele meenub kunagine naasmine Eestisse. Olin elanud kümme kuud Saksamaal. Ei olnud veel internetti, Skype’i ega mobiiltelefone. Eesti keeles sain rääkida väga harva. Saabudes kõndisin Tartu tänavail ja küllap naeratasin kohtlaselt, sest tundus sedavõrd ülev, et enamik, kes vastu tulid, rääkisid eesti keelt. Uskumatu – isegi lapsed! See kogemus oli avav, jõudsin teadmise tasandilt mõistmiseni, kui eriline on kuuluda väikese rahva hulka, kellel on oma riik, kultuur ja keel. Ei unusta seda tunnet kunagi!
Tänapäeva internetilapsed võivad vanemaid üllatada keelega, millest on raske aru saada. On eesti keel, aga pole ka. Olen palunud pojal «tõlkida», mida ta vaimustusest suurte silmadega just pajatas. Mõnikord tekib hirm: kuhu me selliselt oma keelega jõuame? Seda süvendab hiljutine vestlus keemiadoktoriga, kes ütles, et Tartu ülikooli keemia instituudis ei kaitsta dissertatsioone eesti keeles. Tõepoolest, taasiseseisvunud Eestis pole ühtegi keemiaalast doktoritööd eesti keeles kirjutatud.
Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Marju Lepajõe on öelnud, et kui inimese hinge katki ei tee, siis on ta võimeline lõputult arenema. Sama arvab ta ka keele kohta. Keel on võimeline lõputult arenema. On hea meel, et teoloogias ei kehti sama, mis loodusteaduste vallas on toimunud. Eestikeelne religioosne keel on arengus, avatud ja elav. Talle on võimalus antud. See on lootusrikas ja ülimalt loomulik, sest alates Lutherist teab suur osa maailmast, et Jumalaga tuleb asju ajada emakeeles.
Kätlin Liimets
