Mõeldes presidendivalimistele

Mis on, mis ühendab Eesti Teaduste Akadeemia presidenti Tarmo Soomeret ja EELK peapiiskoppi Urmas Viilmat? Kõigepealt see, et nad mõlemad on, küll erineval määral, seotud teadusega. Ja mõlemad – samuti erineval määral – usuga. Kusjuures usk ja teadus on suuresti vastandid. Meenutagem Tammsaare „Tõe ja õiguse“ II köites Indreku vastust küsimusele: „Kas sa usud jumalasse?“ Kui ta vastab, et „arvan, et usun“, tuleb selgitus – uskuda ja arvata ei või ühel ajal. Kui sa usud, siis sa ei saa arvata, ja kui arvad, siis ei usu.

Võime sel teemal pikalt arutleda, aga tähtis on muu: usk ja teaduslik teadmine on intelligentse inimese teadvuse pärisosa. Arvan, et ilma religioosse komponendita on inimese maailmavaates midagi olulist puudu. Inimese varjatud või avastamata religioossus võib avalduda näiteks äärmuslikel hetkedel: kaevikus ja kukkuvas lennukis ei ole ateiste.

Urmas Viilma ja Tarmo Soomere tegelevad asjadega, mis on paljudele üliolulised: igavesuse ja kõiksusega. Ka täiesti uskmatu loodusteadlane on valmis möönma, et küsimus sellest, mida kujutab endast maailm ja eriti mis saab temast enesest pärast surma , on tähtis.

Vaatleksin ka vaimuomadusi, mida võiks vajada meie riigi ja rahva president. Olen paraku kritiseerinud ametis olevat presidenti enam kui korra ja arvanud, et mul on selleks õigus, kuna kirjutasin 1988., 1989. ja 1991. aastal põhiseaduse osad, mis puudutasid presidenti.

Eesti Vabariigi presidendid on senini valmistanud mulle sügava pettumuse. Esimene (pettumus): kõik presidendid Pätsist alates on esimese asjana hakanud sahkerdama kinnisvaraga. Selles mõttes on Kaljulaid loodetavasti erand.

Teine negatiivne joon: senistel presidentidel on puudunud kultuuriline ja vaimne visioon. Erand: Lennart Meri. Just nagu president Václav Havel ja Roosevelt oskas Meri rahvaga rääkida ja äratada rahva eneseteadvust. 

Lennart Meri mistahes teksti või suhtluse alus oli intelligentsus, mis ei tähenda, et ta oli alati heasoovlik – oli ka irooniat ja salvamist, aga see polnud kunagi lihtlabane. Meenub vastandina Kaljulaidi kõne Eesti 100. aastapäeval Eesti Rahva Muuseumis. Kõige rohkem oli seal juttu perevägivallast (!) ja muudest igapäevalugudest politsei veergudel. Ja ainus, mida polnud, oli vabariigi aastapäeva meenutus. 

Kunstiliseks kavaks oli NO-teatri amatöörfilm eimillestki: justkui Kristjan-Jaagu rännakust Riiast Tartusse ja metsa lõikamisest harvesteriga. President, kelle ametiaja sisse jäi vabariigi 100. aastapäev, ei suutnud selle tähendust rahvale ja eneselegi mõista. Mõni ime siis, et meie abikaasaga polnud ainsad, kes presidendi „vastuvõtult“ enne kätlemist piki seina minema hiilisime. 

Taevas hoidku, ma ei aja taga ühe presidendi maitsetusi, sest neid on ka muidu (kasvõi Ilvese legendaarne kummi nätsutamine!) – see erinevus Lennart Meriga on tohutu –, vaid ma mõtlen seda, kas Tarmo Soomere ja Urmas Viilma suudaksid midagi sellist teha. Kas nad räägiksid köögipahandustest vabariigi aastapäeval? Kas Urmas Viilma hakkaks ehitama valetades Ärma talu ja sealt raha taskusse toppima? 

Muide, siin on üks kristlik element: kui Toomas Hendrik Ilves oli oma talu raha taskusse valetanud (180 000 eurot), laskis ta rahumeeli inimese, kes talle selle skeemi oli teinud, töödelt lahti kangutada.

Kas kumbki neist – Viilma ja Soomere – oleks raisanud aega tsirkuselaadse lolluse peale ÜRO Julgeolekunõukogus? Muide: nad mõlemad oleksid presidendid, kes kirjutavad suurema osa oma kõnedest ise. Ja seda mitte sellepärast, et nad on head kirjamehed, vaid sellepärast, et neil on,     mida öelda. Kogu riigi teadlaskonna esimehena ja Eesti olulise kiriku juhina on neil alati, mida inimestele ütelda.

Ühel põhjusel veel: nad armastavad oma rahvast ja me oleme seda näinud. Kujutan ette, et leidub inimesi, kes ütlevad, et oleme ilmalik riik, et meil on kirik ja riik lahutatud (mis on sügavalt vale!, aga ma kirjutan sellest mõni teine kord) ja et piiskop seega riigipeaks ei sobi. 

Mismoodi aga on siis kompartei keskkomitee sekretär (Rüütel), pooliku haridusega justkui-psühholoog (Ilves, keda Tartu ülikool kutsub endale aulektoriks!), kirjanik (Meri), Vene äriettevõtete jurist (Päts) ja sidemüüja ning bioloog (Kaljulaid) paremad?

Olen viimastel aastatel pidanud jutlusi 27 kirikus, vabariigi 100. aastapäeval Otepääl. Puupüsti täis kirikus olid umbes pooled inimesed ilmikud, kes tulid pühitsema Eesti Vabariigi aastapäeva kohta, kus oli sisse õnnistatud sinimustvalge lipp ja õpetajaks olnud meie rahva üks juhte Jakob Hurt. Pidasime seda jumalateenistust koos õpetaja Vallo Ehasaluga ja olime kirikulistena koos ühtse rahvana – Otepää rahvas, kaitseliitlased, laulukoor … Sel hetkel ei tulnud kellelgi pähe, et palume õnnistust ainuüksi kristlastele. 

Meenutagem: vabariigi president pidas samal õhtul kõnet üksnes perevägivalla ohvritele.

Seega: ei ole küsimus konkreetses kirikus ja kiriklikus ametis, vaid ametikandja võimes olla koos oma rahvaga, mõelda ja tunda koos temaga. Tarmo Soomere ja Urmas Viilma toimivad selliselt, et on osaks meie rahvuslikust tervikust.

 

 

 

 

Igor Gräzin,

Saarte praostkonna vikaardiakon

---

Autor väljendab artiklis isiklikke mõtteid, mis ei ole EELK ametilik seisukoht.