Murdepunkt
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 23. september 2015 Nr 38 /
Oleme taas murdepunktis, täna on hetkeks päev ja öö ühepikkused, algab sügis. Pimedus võtab võimust. Pimedus kui vähene valgus, mitte valguse puudumine. On saabunud vihmad, ja tuuled tulevad, kaeblikult kiunlevad, nõnda, et tõesti võib mõnel hetkel tunduda, et tuhmuvas kullas on mõrad, nagu Alliksaar on kirjutanud.
Juutidel on täna lepituspäev (jom kippur), aasta suurim paastupäev, mil otsitakse andestust kõigilt, kelle vastu möödunud aastal eksitud, eks seegi ole murdepunkt. Sünagoogides kantakse valgeid riideid, mis on puhtuse sümbol ja meenutab ka surisärki, et olla valmis surema, kui Jumal lepitust ei taha.
Õnneks on loodusel kergem, tema murdepunkt pööripäevadel on teada. Ja enne kustumist näitavad vahtrad värvi ning langevad lehed mõnikord ehk ka päikesekullas paitavad nägu ja hinge. Küllus – värvid ja viljad, et siis taanduda koos päevaga. Puhata ja koguda uut jõudu.
Läinud nädalavahetusel Hageri palvemaja aastapäeval oli õhus ka murdepunkti lähedust tunnetavaid noote, et pingid on tühjaks jäänud ja raudvara teisele poole siirdunud. Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots leidis, et ei tohi olla pessimist: «Esivanemate pärandit mäletades tean, et vaimu soola pole ära visatud, sool on oma hea töö teinud, teda ei saa supist välja võtta, ta on ennast ära andnud, kõik maitsvaks teinud. Nii on ka vennastekogudusega, mis ei pea igavesti tegutsema. Samas teame, et meie mõju ulatub kaugele. On oldud nii luteri kiriku kui ka paljude teiste konfessioonide kasvulava, rääkimata sellest, mida on antud ühiskonnale: esimesed laulupeod, meie ühistegevus seltside näol jne.»
Murdepunktid looduses, kirikus ja inimeses on loomulikud ja möödapääsmatud, et puhata, taanduda ja teada: pimedus pole valguse puudumine, vaid vähene valgus.
Kätlin Liimets
