Näitame oma usku!
/ Autor: Loone Ots / Rubriik: Arvamus / Number: 4. september 2024 Nr 32 digileht /
Meediast jäi hiljuti silma teade, et vastloodud erakonna lipu õnnistamisel hakkas end paganana määratlenud mees kirikuõpetaja kutsumist laitma ja lahkus lõpuks ruumist, kuni see osa päevakavast läbi sai.
Eesti hümnis on selgelt öeldud: „Su üle Jumal valvaku, mu armas Eestimaa! Ta olgu sinu kaitseja …“ Sedasama hümni oli kogu saalis viibinud rahvas loetud minutid tagasi üheskoos kaasa laulnud. See hümn on ametlikult meie riigi sümbol. Niisiis – kes tahes Eesti iseseisvust pooldab, tunnustab seaduse järgi ka hümni, selle igat rida, kaasa arvatud pöördumine ristirahva Jumala poole.
Olen mõnel korral osalenud õigeusu jumalateenistustel. Ilmavaatelt kindel luterlane, ei tulnuks mulle siis pähegi mõnd ortodoksi rituaali osa põlata või kirikusaalist demonstratiivselt välja marssida. Kõnealuses lipu õnnistamise stseenis tuleb ilmsiks rohkem kui lihtsalt viisakuse puudumine.
Lipu kristlikult pühitsemise eitamine paneb suure küsimärgi alla usu meie rahvasse ja Eesti riiki. Esimene sinimustvalge lipp, rahvuse reliikvia, on ju samuti pastor Rudolf Kalda õnnistatud ja mitte ilmalikus konverentsisaalis, vaid Otepää kiriklas. Kas see lipp kõlbabki nüüd ainult kristlastele? Ja taara-, maa- või muu-usulised peavad trikoloorile selja pöörama?
