Nime ja näoga mured ja rõõmud

Tänavune võidupüha on peetud. Sedakorda sai Pärnu võidupüha pealinnaks, kus toimus Kaitseliidu pidulik paraad ja maakaitsepäev. Kaitseliidu malevad pidasid maakondades oma maakaitsepäevi. Vajame kindlasti selliseidki ülevaid hetki, mis kinnitavad meile, et meie riik on tugevates kätes ning rahvana hoolime oma maast ja iseseisvusest.

Võidupüha tähistamise traditsioonide juurde kuulub ka langenute mälestamine. Vabadussõjas langenud sõdurid väärivad erilist austust ja meelespidamist, sest nemad on väga konkreetne elude hind, mida maksime oma riigi loomise nimel.

Võidupüha hommikul pidasin lühikese palvuse tulede ühendamise ja pärgade asetamise tseremoonial, mis toimus Pärnu Alevi kalmistul vabadussõjas langenute mälestussamba juures. Sammas püstitati esimest korda aastal 1922 sinna samasse kalmistule maetud langenud sõdurite haudade keskele, samba autoriks tuntud eesti skulptor Amandus Adamson.

Palvuseks valmistudes kõnetasid mind Adamsoni loodud figuurid samba neljal küljel, eriti inspireeris samba tagakülg. Skulptor on seal kujutanud leseks jäänud ema tütre ja pojaga kiriku või kabeli trepil. Ema embab ühe käega tütart ja teine käsi on ukselingil, et avada ust ja siseneda pühakotta. Väike poeg istub trepiastmel ja punub mälestuspärga.

Lesk lastega kiriku uksel või kalmistul – nähtavasti oli see küllalt levinud pilt ja olukord paar aastat pärast vabadussõja lõppu, kui Pärnu mälestussammast rajati. Täpsustuseks meenutan, et aastal 1920  sai meie jaoks läbi lausa üle viie aasta pikkune sõdade aeg – kõigepealt I maailmasõda ja siis Eesti vabadussõda.

Neli aastat ilmasõda võttis umbes kolm korda rohkem mehi kui vabadussõda. Ilmasõtta jäänute hauadki jäid kuskile Eestist kaugele-kaugele. Kaotus ja lein olid perele samad sõltumata sellest, kas isa, abikaasa, poja, venna võttis vabadussõda või ilmasõda.

Amandus Adamsoni komponeeritud pilt lesest kiriku uksel kujutab täie tõsidusega ja ausalt leina, mida toona tundsid sõjas langenud pereliiget mälestavad inimesed. Soovisin Pärnu tseremoonial osalenutele ja soovin ka selle kirjutise lugejatele, et sõjasangareid mälestades teadvustaksime endale: igal langenul on oma nägu ja nimi. Ei ole umbmäärast sõjas langenute hulka. On konkreetsed inimesed meie hulgast, kellel oli oma elu, käidud tee ja pere, kelle keskelt nad kutsuti noort riiki kaitsma.

Võidupühal ei suuda ega saagi me riiklikul tseremoonial kõiki oma langenuid nimepidi nimetada. Aga me võiksime ometi teada, kes meie oma kodukandist langesid vabadussõjas. Paljude hauad on kuskil vabadussõja rinde piirkonna sõjaväekalmistutel, aga mitmed leidsid puhkeaseme ka oma kodukihelkonna kalmistul.

Igal Eestimaa kalmistul puhkab vähemalt keegi vabadussõja sangar. Kaitseliit Naiskodukaitsega ja teised isamaalised organisatsioonid on neid haudu kalmistutel üles otsinud ja vajadusel korrastanud. Kaitseliidu kaudu saab taotleda nende haudade tähistamiseks ka erilist metallist väikest märki, mis tõstab esile, et siia on maetud vabadussõjas langenu või Vabadusristi kavaler.

Võidupühal süüdati mitmel pool kohalikel kalmistutel neile sangarihaudadele küünlad. Seegi väljendab, et iga sõdur ja Eestimaa kaitsja on meile oluline, olgu elavana rivis kui ka langenuna. Eestil ei ole kahuriliha.

Nõndasamuti ei tohi me unustada, et igal Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas hukkunud inimesel – nii sõduril kui tsiviilisikul – on oma nägu ja nimi. Nad on konkreetsed inimesed oma looga. Ja iga hukkunu taga on konkreetne lein. Uudised nimetavad vaid numbreid. Aga see on väga konkreetne Ukraina vabaduse hind, mis väljendub konkreetsetes nime ja näoga inimestes. Eks ole see hind ka meie rahu ja turvalisuse hind.

Siia juurde lisan, et ka rõõmudel on enamasti nägu ja nimi. Kui koguduses, kirikus, kogukonnas midagi ilusat ja vajalikku sünnib, siis selle taga on konkreetsed inimesed, kes on panustanud, aidanud mõtte, sõna ja teoga.

Nüüd lisandub meil ka Ukraina peale mõeldes midagi konkreetset. Teisest poolaastast läheb Ukrainasse vabatahtliku kaplanina tööle EELK vaimulik Vladimir Batuhtin, kes on seni aastaid teeninud Narva koguduses. Ta liitus organisatsiooniga Ukraina Sõjaväekaplanite Esimene Pataljon (Перший Український Батальйон Військових Капеланів / The First Ukrainian Battalion of Military Chaplains), mis korraldab toetust ja vaimulikku teenimist rindel olevate üksuste juures ja haiglates.

Samuti töötab kaplanite pataljon veteranidega, sõjaväelaste peredega, langenud sõdurite omastega ja aitab tsiviilelanikke rinde piirkonnas. Keset sõja koledust, rutiini ja väsimust saavad nad aidata tuua inimestesse vaimset tuge ja lootust.

Meil on Vladimir Batuhtini läbi ka Ukrainas reaalne kontakt kaplanite ja hingehoidjate hulgas, kes teenivad Ukrainat kaitsvaid sõdureid ja haavata saanuid. Meil on Ukrainas tuttav nimi ja nägu, kellele mõelda, kelle eest palvetada ja kelle kaudu Ukrainat toetada. Igal murel, leinal ning ka abil ja rõõmul on oma nimi ja nägu.

Peeter Paenurm
Kaitseliidu peakaplan